7. mai hommikul äratas toakaaslane mind mõned minutid enne äratuskella teatega, et Nava abiline on hommikusöögilauas ja "Is looking for Kalles daughter". Isa oli juba varahommikul lennukile läinud. Viskasin siis paar hilpu selga ning läksin vaatama, milles asi. Üks meie matkajatest oli varahommikul lahkudes telefoni unustanud tuppa. See sai nüüd minu kätte hoida. Minu padjanäo peale uuriti mult muigvel, et kas ma just ärkasin. Jep.
Suundusin tagasi tuppa, pesin kikud puhtaks, sõin hommikust ning läksime Tuuliga viimaseid võimalusi kasutama poodlemisel. Kathmandus kauplemine mulle sobis. Rääkisin hinnad läbi nii enda kui Tuuli asjade tarvis. Viimaste rahade läbi löömise protsessi see mõnevõrra pikendas.
12ks pidime tubadest välja kolima. Kodinad läksid fuajeesse hoiule kuni pärastlõunal meid lennujaama viiakse. Leidsin alt õlut joomast Andrese ning Veiko. Kutsusin nad kaasa minu ja Tuuliga lõunatama. Otsisime üles esimesel päeval külastatud momode koha. Võtsin omale praetud Buff Momosid. Tänavale minnes jäi veel hea pool tunnikest ringi vaadata. Veiko andis mulle mõned viimased oma kohaliku raha jäägid. Realiseerisin need ühe mitmest reast valgetest plastmasspärlitest koosneva kaelakeena. Leidisin veel nipet-näpet ehteid.
Hotelli jõudes ilmnes, et matkaline, kelle abikaasa oli teda siia üllatama tulnud, on teadmata kadunud. Kas lendab meiega või muul ajal, liigub meiega või ise? Ootasime veidi, otsustasime et on nagu on ning suundusime lennujaama. Kohe pärast asjade ära andmist nägime ka puuduvaid reisilisi. Olime siiski kõik ühe lennu peale minemas. Lennujaamas sain omale (laenuks) punase kaabu pähe. Sobis hästi :)
Lendasime taas Dohasse. Sain vaadata lennuki aknast Kathmandud, lumiseid ja mittelumiseid mägesid. Doha paistis pimedas ja tuledes ilus. Merel särasid laevad ja mingid ehitised.
Lennujaamas oli 6 tundi aega surnuks lüüa. Mehed läksid omale soodsat õllejoomise paika otsima. Mina ja Tuuli suundusime quiet roomi tukkuma. Lennujaamas oli väravate lähedusse tehtud spetsiaalsed kohad lamamistoolidega, kus saab magada. Meie värava lähedal oli tegemist kinniste tubadega eraldi meeste ja naiste jaoks. Käidi kontrollimas ka, et keegi valesse tuppa pole sattunud. Seal lennujaamas oli üldse põnevaid asju. Alates kullapoest - mida ikka meenena reisilt kaasa võtta, kui mitte kuldehteid lennujaamast? Siis näiteks palvetuba. Ühe värava juures oli pereala, milles oli teleka vaatamise eraldatud nurk diivanitega. Rohkelt liikus ringi hõlstides inimesi. Rüütatud naisi mitte nii väga. Aga valgetes hõlstides mehi küll.
Öösel 2 paiku saime järgmisele lennule, suunduma Helsingisse. Sellele lennule oli meid kõiki pandud kokku - Tuuli, Andres, mina, Veiko, selleks lennuks lisandunud Liina ja meie taga istumas abielurahvas. Esimese osa reisist andsin oma panuse magada. Mingil määral isegi õnnestus. Hommikusöögiga hakkasime jutustama, vaatama ekraanilt, kuidas lennuk Tartust mööda sõidab (näe, saame lehvitada ja öelda linnale, et näeme 9 tunni pärast).
Kuskil hommiku 8 paiku jõudsime Helsingisse. Seal saime taas 4 tundi oodata Tallinna lendu. Ärkvel ja igvalevana alustasin Robin Hobbi viimase raamatu lugemist. Tallinna lennul istusime Kadriga kõrvuti. Nad oli mehega Põlvasse sõitmas ning ta pakkus, et viivad mu mööda minnes koju. Rõõmuga võtsin pakkumise vastu. Autos oli juba tükk tegemist, et ärkvel püsida. Tegime Adaveres tanklapeatuse. Öise lennu toidust oli hea mitu aega juba möödas nii, et kasutasin võimalust omale soe võileib haarata. Leib!
Mingi 16 paiku vist olin kodus. Pakkisin asjad lahti. Laotasin laiali ostetud nänni. Päris mitu asja oli. Vaatasin mõtlikul pilgul. Hankisin koju miskit süüa. Õhtul tuli ema külla muljeid kuulama.
Ja siis sain magama minna. Koju. Voodisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar