3.mai õhtul kogunesime kokku ja läksime Paradise nimelisse kohta õhtustama ja traditsioonilist etteastet vaatama. Katuse serva all reas olid meile kinni pandud kohad.
Lavale tulid kolm esinejat: vanem meesterahvas lõõtsa laadse tootega, poisikene trummiga ja naisterahvas kiliseva rütmipilliga. Näod olid mornid ja tülpinud. Muusikalisele kolinale järgnes maki pealt tuleva taustaga tants. Kohalikes hõlstides näitsikud tegid põlevate tulelampidega tantsu. Nüüd oli nägudes juba elevust. Ühised tantsusammud olid neil vähemasti eelnevalt läbi räägitud, aga erilist sünkroonsust, täpsust ega elegantsust seal polnud. Nii vaheldusid pidevalt paari tunni jooksul rõõmsad tantsud mornide muusikutega. Tantsudele eelnesid ka tutvustavad tekstid, aga kahjuks tolle kohaliku inglise keel (?) jäi minu jaoks hoomamatuks. Üldine esinejate entusiasmipuudus võttis etteastelt huvitavuse ning pärast söömist jäi meie laudkond järjest hõredamaks. Veiko ja Ülle korraldasid paar sammu kõrval alternatiivse tantsuetteaste, mida oli lõpuks põnevam jälgida, kui laval toimuvat.
21 paiku suundusime tagasi hotelli. Üritasime minna ülemisel korrusel asuvale restorani rõdule, aga sealt aeti meid minema, öeldes et restoran pannakse kinni. Kalle pahaselt selgitas vastu, et alati on saanud rõdul õhtul olla. Kutsugu juhataja nüüd heaga kohale. Juhataja välja kutsumiseni asi siiski ei läinud. Leidsime kompromissi, millega restorani töötajad aitasid viia rõdu lauad ja toolid korrus allpool asuvale murusele rõdule, millel eelnevalt olime päevitamas käinud. Seal siis lahendasime veine ja jaurasime, kuni kellelegi jaksu oli.
Pohkarast järgmise päeva varahommikul (4.mai) asusime Kathmandu poole sõitma. Sedapuhku oli kogu seltskond (v.a. juba Eestisse ära läinud matkaline) koos meie jaoks tellitud bussis. Ruumi jagus nii, et kes soovis, sai omale 2 istet vallutada. Tee oli nüüd märksa parem. Peamiselt küll ühe sõidurea laiune mägitee, ent siiski valdavalt asfalt.
Meie matkaseltskonnast oli Liinal ja Liisil sünnipäev. Kaabud olid neile hankinud selle piduliku sündmuse puhul torbikmütsid ja väiksed roosad elevandid, mis bussis suure pidulikkusega üle anti. Kalle täiendas olukorda vahuveiniga.
Lõunaks peatusime ühes teeäärses toidukohas. Saime valida, kas pisike kausike kana juurde ja 400 raha või ilma selleta võta palju tahad toiduvalik ja 200 raha. Toidust sai haarata riisi, nuudlirooga, läätsesuppi, erinevaid kastmeid, mingeid aedviljahautisi ja muud siukest tavapärast.
Kathmandusse sõitmine läks oluliselt kärmemalt ja valutumalt. Suundusime tagasi tuttavasse hotelli Thamelis.
Kohale jõudes hotellis ootas ühte matkalist üllatus. Tema mees oli tulnud Kathmandusse, et linnapäevade osa koos veeta. Naise rõõmu oli väga vahva näha.
Hotell oli oodatust rohkem täis, sest mingi grupp oli ühe öö kauemaks jäämas. Mina ja Marite sattusime kergelt kopituse järgi lõhnavasse tuppa, mille aknad (luugid) avanesid trepikotta. Mõeldes tõsiasjale, et olime nüüd kolm ööd paiksed, läksin alla administraatoritega rääkima, kas saaks tuba vahetada. Lubati järgmisel päeval leida meile midagi paremat. See plaan sobis.
Õhtuks otsiti telefoni abil välja meie hotellist natukese jalutamise kaugusel asuv söögikoht. Vastavalt viimaste päevade tavale kaasnes vaikses kohas suure seltskonna toitlustamisega kurbmäng, kes on selle korra ära unustatud näljane, kellele toitu ei tooda. Õnnelikuks valituks osutus üks sünnipäevalastest. Palju õnne! Erikal ja Kadril läks samuti napilt. Said oma toidu alles meenutasime peale.
Muidu teenindajad olid sõbralikud ja abivalmid. Nad sattusid lõpuks üsna ärevusse sellega, et ühe inimese tellimuse täiesti ära olid unustanud. Proovisid talle vale toitu tuua ning õige asi jõudis kohale, kui lahkuma asusime. Hüvituseks olid mittealkohoolsed joogid meile tasuta (v.a. lassid) ning söökide (oli vist) pealt tuli mingi % alla. Samas eraldi sööjatega arveldamisega nad hakkama ei saanud ning pidime isekeskis need asjad ära klaarima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar