Enne reisile tulekut olin 2,5 nädalat olnud külmetusega kodune. Enamuse ajast lebasin diivanil. Viimase koduse haigusnädala käisin jõudu mööda väljas kõndimas, et vähegi jõudu taastada. Sain ühtlasi arstilt antibiootikumid peale, kuna tervis ei paranenud juba ebamugavalt pikalt. Paar päeva enne reisi hakkasid rohud mõjuma. Reisil on hingamine ja muu olemine vaikselt paremaks läinud.
Pühapäeval (15.aprill) tuli isa mulle autoga koju järgi. Ta oli mulle varasemalt reisi tarvis kohvri andnud. Tuli nüüd autoga järgi, et siukse kohmaka kompsuga ma edukalt bussile saaksin. Enne autole minekut helistas mulle Ülvi, et head reisi soovida :) Vahva oli olla meeles.
Kl 10 väljus buss Tartu bussijaamast Tallinna poole. Sain kenasti lennujaama treppi. Kogunesime selle lennuga mineva matkaseltskonnaga vaikselt kokku ja asusime õllelauas tutvuma. Äralennu eel helistas mulle õde, kellega hea pool tundi jutustasime enne pikemat eetrivaikust.
14.50 läksime Helsingi lennukile. Olin esimese rea istekohal. Palju jalaruumi, sirgelt püstine iste. Õnneks kestis lend vaid pool tundi. Järgmine lend Dohasse oli juba üle 5 tunni pikk. Kogu lennu jutustasin uue matkakaaslase Kadriga, kellega koos olime teinud Tallinnas check in-i ja sellega saime kõrvuti istekohad lendudele. Rääkisin oma elust, tegemistest, hobidest ja vastu kuulsin tema lugusid. Mulle uue kogemusena pakuti lennul 2x süüa. Saime valida erinevaid alkohoolseid ja mittealkohoolseid jooke nii palju, kui süda lustis. Kuna mina veel mõned päevad antibiotside krõbistamisel olen, siis see esimene osa oli paras nöök. Lennukis oli soovi korral võimalik ekraanidelt vaadata filme, kuulata muusikat ja silmata lennumarsruuti.
Paar tundi sain veeta ümberistumist oodates ning kella 3 ajal saime Kathmandu lennule. Selleks ajaks uni juba murdis, aga mina magada ei saanudki. Mul kõrval oli mingi indialase moodi mees, kes ajas oksad laiali ja valgus üle oma istme. Pidevalt riivas mu kätt või jalga. Siuke asi mind päris korralikult häiris ning säädsin lõpuks oma eesistme all oleva seljakoti tema kõrvale. Kobe barrikaad. Istmel nõjatusin Kadri poole ja sedasi hakkas olemine vaikselt lubama öörahu. Ent lennukis pandi varem mahavõetud täistuled peale, et valmistuda hommikusöögiks. Minu taga istuja hakkas mind nügima ja seletama, et ma istme söömise jaoks üles tõstaksin. Stjuuardesside ettevalmistuste, toidu serveerimiste ja söömistele läks tubli tund. Tahtsin teha uue katse magama jääda, aga tagaistujad olid otsustanud jätta söömislauakese lahti, et ma istet alla lasta ei saaks. Neil mugavam, rohkem jala ja muud ruumi. Ja mina ei saanudki magada.
Kathmandus tuli väsimuseudus tegus päev. Piiripunktist läbi, viisa hankida. Saime lillevanikud kaela ja bussiga Thameli linnaossa hotelli. Vahetasin riided soojale ilmale vastavamaks ja läksime Kalle, Kadri ja Tuuliga välja lõunaks momosid (kohalik viis nimetada ülekasvanud pelmeene) sööma. Söök söödud, koguti grupp kokku, vaatasime üle rendivarustuse nimekirja, vahetasime kohalikku raha (1€=127 ruupiat) ja kiirustasime tagasi hotelli sulgmagamiskotte, sulejopesid ja muud nänni kätte saama. Hotelli tõttamise käigus leidsin isa abiga poodidest mulle matkaks keebi ja duffel-koti. Sain näitliku õppetunni seal riigis ostmisega kaasnevast kauplemisest. Kui varustus käes, suundusin tuppa pakkima. Nautisin dušši ja vajusin ära magama. Teised matkalised läksid esimesel õhtul viisakamasse jaapani stiilis toidukohta õhtust sööma.
Teine Nepaali päev (17.04) koosnes bussisõidust. Mõned peatused. Kathmandust välja saamine võttis aega. 1,5 milj. elanikku. Eeslinnadega koos 2,5 milj. Kathmandu oli väga tolmune. Valdavalt kruusateed ja pidev vool sõidukeid. Liiklus oli sõbralik kaos. Majad on kitsad, valdavalt 4-6 korrust. Riigis äsja oli mingi püha ja palju oli palvelippe.
Sõidupäeva ekstreemne osa oli õhtul. Tee oleks paras maasturile. Kitsas, auklik, mägine. Ühe koha peal jäime kinni. Õhtuse teelõigu peale muutusid isegi tudujad tähelepanelikuks ja jälgisid, kuidas parajasti teel püsimine toimub. Sõitmisel oli üldiselt bussi uks lahti ja üks kohalik tüüp rippus aeg-ajalt uksest väljas, koputades bussi küljele. Sellega ta andis juhile teada, kuidas parajasti mägiteel kaljuseinast ning kividest mööda mahtumine edeneb.
Ööbisime väikses vaikses vanaaegses külas. Õhtusöök küünlavalgel. Öösel tuli äikest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar