6.mai sain taas matkaga võrreldes kaua magada.
Osa meie seltskonnast oli järjest suundunud lennukile ning Eesti poole.
Mõned väsisid linnas turistimisest ära ning tellisid omale päevakese raftingut. Autoga kohale, jõe peale, mitu tundi möllamist ja proovida päästepaadiga sõitmist. Üks korraldaja, kes saba tüüris, tegi neile täiendavat elamust, liigutades paati mitte just kõige optimaalsemates suundades. Sissejuhatuseks üks meie matkajatest kukkus paadist välja ja õngitseti päästepaadi peale.
Mina läksin koos isaga Suure Stupa (Boudha Stupa) juurde ringi vaatama. Võtsime takso, Kalle kauples juhiga edasi-tagasi ja ootamise hinna paika. Läksime kõrvaltänavalt platsile, siis ei pidanud piletit ostma. Uitasime rahulikult ümber ehitise. Ühe ringi läksime tegime selle peal kõndides. Suur valge rajatis, buddha silmad seinalt vaatamas ülevalt väljakut ja palvelipud küljes lehvimas.
Külastasime ühte väljakul asuvat templit. Põhiruum oli parajasti kinni. Saime katuse servalt uue vaatenurga väljakule.
Lõunaks valisime meelepärase katuseterrassiga söögikoha. Sooja ilma ning rahuliku päeva peale võtsin omale tomatisuppi. See oli kirkalt oranžikas helepunane. Kohalikud vürtsid on nii värvilised. Nagu nende majad, riided ja kaunistusedki. Maitses hästi. Huvitav oli vaadata, kuidas rahvas kõndis päripäeva ümber Stupa. Lõunasel ajal väga hulle masse liikumas polnud. Oli hea käia. Vaatasime natuke poodides müüdavaid kulinaid. Kalle ostis mulle rea suuri ovaalseid türkiishelmeid, millest saan omale kee teha.
Pärast lõunat olid isal omad tegemised. Mina läksin ühe kohaliku tüübiga kohvikusse mahla jooma. Vaatasin pärast mõnda aega poodides nänni, mida koju endale ja teistele meeneks viia. Sattusin kõrvaltänaval puidukaupade poodi. Aknal reklaamiti elevantide kujusid ja muud siukest. Minu pilgu püüdis kinni uksest paistvad puidust laekad. Lõpuks näppu jai hoopis tumedast puidust taldrik, mille ääres oli taimeornamentidega kaunistus. Puuviljataldrikuks.
Õhtul kogunesime 18ks taas hotelli. Nepaali poolne reisikorraldaja ja Eesti aukonsul Nepaalis, Nava, korraldas meile piduliku õhtusöögi. Saime menüüst valida meelepärased joogid. Ooteks saime popkorni, kohalikku krõbedat õhukest leiba, karrikastmes ahjukartulit. Järgnesid uued käigud toitu. Momod, thali hautatud spinati, kanaliha, sealiha, riisi, erinevate kastmetega ja mingi aedviljakraamiga. Magustoiduks oli mingi kreem.
Et me meelelahutuse osas vaid vestlusega ei peaks piirduma, olid laval muusikud. Ühtlasi käisid meile erinevaid tantse esitamas traditsioonilistes rõivastes tantsijad. Nüüd etteaste oli hoopis uuel tasemel. Muusika oli mõnus taust. Tantsijaid vaadata on põnev. Elegantsent, ilmekalt esitasid mehed-naised lugusid. Oli kõhutantsu elemente, oli liikumisi, mis tuletasid meelde Eesti rahvatantsu nt kätest haaramised ja keerutamine. Ühes tantsus tulid esinejad lavale jakina. Loom muusika saatel õõtsus lava mööda ringi, imiteeris ründamist ning tuli alla laudade vahele esinemise eest tasu küsima vaatajatelt. Iga inimese selja taha jäi seisma, nügis ja niheles natuke. Lõpuks ring peal, läks lavale tagasi ja puhises ning toimetas seal mõnda aega.
Õhtusöögile tuli teine, samal ajal Nepaalis matkav, Eesti grupp ka. Olid samuti Nava poolt võõrustatavad. Tolle grupi juhiga käisin kunagi Kaukaasias Elbrusel koos. Tore oli sedasi Kaittit trehvata. Kui söögikohas pidulik eine läbi sai, käisime toidupoest läbi, varustasime endid veiniga ja läksime edasi meie hotelli restorani jaurama. Kaitti koos mõnede omade matkajatega tulid kaasa. Viimane õhtu suurema seltskonnaga koos enne lendudele laiali pudenemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar