5. mai hommikusöögilauas arutasime päeva plaane. Kuna enam polnud tarvis matkal tundide kaupa vastu pidada, siis kasutasin võimalust nautida puuvilju. Tegelikult juba jeepidega sõites lõunapausil proovisin mangosid ja bussisõidu päeval ühest peatuskohast ostsin kohalikku pisikest banaani.
10 paiku kogunesime hotelli fuajeesse ning huvilistega seltskonnaga läksime Kathmandu Ahvitemplisse. Minibussi juht viis meid oodatust lähemale ülemise värava juurde. Eelhoiatus oli võtta kõrvarõngad ära, sest pärdikud võivad neid krabama tulla. Ostsime omale pileti ja suundusime rahvamassi sisse templeid vaatama. Väikseid ahve jooksis omajagu ringi. Suundusime treppidest üles vaatama, mis maavärina on üle elanud. Templitesse sisse meid ei lastud. Polnud valgele inimesele lubatud kohad. Ümber stuupa kõndides tuli üks preester meid õnnistama. Pani käele pärlikulina ning luges mingit oma õnnistust. Pärast sai selle eest veidi raha. Ehk on millekski hea.
Huvitav oli ringi vaadata, aga rahvast oli palju. Templite katuste all ronisid ahvid ringi. Ohtralt müüdi meeneid, ehteid, maale ja muud tavapärast kola.
Treppidest tagasi alla tulles nägime kuidas templite juures haljasalal olev ahv oli kätte saanud CocaCola purgi. Pärdik rebis hammastega purki katki ning üritas omale viimaseid piisku jooki sealt välja kallata, limpsides laiali lammutatud tükid põhjalikult üle.
Välja minnes nägime musta sõidukit värava ees seismas saateautodega. Nuputasime, mis riigi tegelane nüüd nii pidulikul külastusel parajasti on: Tai, Filipiinid, midagi kolmandat..
Edasi läksime Bhaktapuri, mis on kunagi olnud Nepaali pealinn. Vanalinna saamiseks tuli osta pilet. Sealne arhitektuur oli kauneim sellest, mis ma seni Nepaalis näinud olin. Punastest tellistest kaunistustega hooned, palju templeid, ohtralt puidupitsi. Avarad platsid templitega ja väiksemad tänavad seal ümber. Tohutult mõnusa õhustikuga koht. Jõudsime sinna natuke enne lõunat.
Kes tahtsid, tulid kuulama kohaliku mandalakunstiku elust ja tegemistest. Ta rääkis, kuidas mandala on elu pilt oma väravatega, mis sümboliseerivad ideed, sõna ja tegu. Ta kasutas mind mandala seostamiseks eluga. Minu nimi, sünnikuupäev kui elu hetk ja kese, millest edasine lähtub. Rääkis samuti, kuidas meie võime vaadata kohalikke, kui kedagi, kes vajavad abi. Aga meie koht pole neid aidata. Nende elu on nagu see on. Sellesse nad on sündinud. Lääne inimesed, olles sündinud piima sees elama oma mugavustes, peame õppima leidma ennast ja rahulolu sellest, mis meil on. Ta näitas erinevaid ajalehe artikleid, mis temast kirjutatud on. Ning mingeid Euroopas välja antud Mandala raamatuid, kus teda, tema tööd ja tema perekonna pärandit on välja toodud. Ta on mitmenda põlvkonna mandalakunstnik. Tal on üks õpetusteraamat, mis on mitu sajandit põlvest põlve edasi andnud. Ka tema pärandab lõpuks oma ameti ühele oma järglasele. Lõptetuseks näitas kunstnik erinevaid mandalaid ja buddhade, jumalate pilte, mida ta teinud on.
Paari tunni pärast sain kunstniku juurest liikuma, haarasime paari inimesega kärmelt miskit süüa ja avastasime, et poole tunni pärast peame juba vanalinna ääres bussi juures teistega kokku saama. Vaatasime teineteisele otsa ja otsustasime jõuda väikse hilinemisega. Läksime tegime ringi mööda väikseid tänavaid, et silmata neid erinevaid hooneid, ärisid, templeid, väljakuid. Suurel väljakul astusime ühte templisse sisse. Kahjuks suurem osa templist oli valgetele suletud, aga natuke saime ringi vaadatud. Kõik see arhitektuur ja punane kaunistustega telliskivi ja kujud meenutasid mulle kohta, mida olen mõnel korral oma unenägudes külastanud. Sinna linna tahan tagasi minna. Tahan näha veel. Tahan olla veel. Rahulikult.
Õhtul läksime Thamelis taas koos sööma. Seekordne söögikoht tuli meiega paremini toime ja kõigile toodi tellitud toit. Rein oli avastanud elava muusikaga baari, kuhu pärast osa seltskonnast natukeseks ajaks edasi suundus. Mina läksin ühe nepaallasega kokku saama, kes paar tänavat edasi kõrtsus esines. House of Music üritab taastada mõned aastad tagasi toiminud elusmuusika etteastete tava, aga too õhtu oli koht täiesti tühi. Lisaks mulle oli seal vaid 2 külastajat: prantslanna ja mingi vanem mees Kanadast, kes suupillid oli kaasa võtnud ning samuti laval mõned lood saatis. Pikalt baaris sotsialiseeruda ma ei viitsinud ning naasesin hotelli. Kuna eelnevalt oli olnud jutt hotelli katusel veinitamisest, siis tuletasin seda mõnele ette jäänud matkalisele meelde. Õhtu oli hea ja soe ning mõneks ajaks juttu jagus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar