Kagbeni, 2800m
Täna oli viimane trekipäev. Nüüd saapad lähevad kotti ja suvitamine algab. Õhtul tuleb kandjatega viimase õhtu üritus.
Eile oli kuru päev. Kl 4 oli hommikusöök ja siis astuma. Väljas oli juba piisavalt valge, et otsimikulampi ei kasutanud. See oli hea, sest minu lamp valgustas pigem sümboolselt kui reaalselt. Esimesed 200m oli OK tõusta. Sealt maalt edasi iga samm oli pingutus. Meie grupp läks kaheks. Pooled tahtsid minna kiiremas tempos ning läksid edasi koos Karu grupiga. Teine pool võttis väga rahuliku sammu ning läksime sedasi. Mina olin tigutempo seltskonnas, sest millekski kiiremaks mul jaksu polnud. Ikka väga tükk aega kuru ei andnud end kätte. Vaid lumine tõus ja üks mütakas teise järel. Ei mingit lootust, et silmapiir avarduks. Olin väsinud ja tahtsin, et see lõputu astumine ometi oleks sealmaal, et üles ei lähe. Kõrgemalt tegime juba tihemalt lühikesi puhkepause.
~10 paiku jõudsin Thorung La kurule (5416m). Seal oli majake, milles jõin kuuma ingveriteed. Tegime kuru sildi taustal pilti ja alustasime teekonda alla. 1700m laskumist. Alla minna oli juba kergem. Algul oli lumi, siis läks järjest kivisemaks kuni muutus kivikõrbeks. Alt eemalt orust paistis rohelisi põlde. Robert kogu laskumise rääkis, kuidas ta alla jõudes tellib omale burgeri. Nimelt meil mägedes toidu juures lihaga ei priisatud.
Ca 13 ajal pidasime lõunat. Sõime suppi, tõmbasime natuke hinge. Karu grupp jõudis vahetult enne meie saabumist lõunaga valmis ja liikuma. Ööbimiskohta oli veel tunnike minna. Muktinathis (3760m) majutusime eriti luksuslikku hotelli, kus vaibad olid maas, toas korralik siseviimistlus, läänelik-WC mõningate mööndustega (kraanikausi ja äravoolu vahel puudus toru). WC juurde kuulus ka dušš. Käisin ostsin tänavalt jakivillase salli.
Hoolimata väsimusest võtsime endid mõne inimesega kokku ja läksime uudistama Muktinathi templit, mis pidi olema väga kuulus ja kuhu tulevad hulgaliselt palverändurid/turistid Indiast. Tänavatel oli näha hobustel ja eeslitel templi külastajaid, kes omal jalal nii kõrgele ei kippunud astuma. Templis oli suur roheline aed. Templi taha mäenõlvale oli kinnitatud ohtralt palvelippe. Tempel koosnes mitmetele erinevatele jumalatele pühendatud hoonetest. Aias vaatas alla orgu suur kuldne Buddha. Õhtusöögil pakkus meie giid, et kes soovivad, saavad järgmine hommik 6.30 tulla temaga templisse. Ta on nii kui nii minemas ja võib meile templi kohta rääkida. (Mõte oli hea, aga mina hommikul magasin väsimust välja.)
Õhtul kogunesime mõlema matkagrupiga Bob Marley baari jooma. Mõlema grupi kohalikud giidid tulid ka. Baari seinale riputasime üles Nipernaadi reisiklubi lipu kõigi matkaliste nimedega.
Kohale jõudes elustasin oma telefoni, pannes selle laadima. Õhtul otsisin välja hotelli wifi. See oli viga. Lisaks erinevatele elumärkidele tuttavatelt, tõi telefon minuni isiklikule meilile saadetud ülemuse kirja: "Loodan, et oled Eestis tagasi ja mul on vaja ühe aruande esitamiseks kiiresti andmete osas sinult abi." Ee.. ei ole Eestis tagasi, mul on puhkus, arvuti on Eestis ja..mul on puhkus! :(
Täna on viimane matkapäev. 3h kõndimist Kagbeni. Muktinathist Kagbenisse viib asfalttee. Nii siledat ja head teed ma pole siinmail varem näinudki. Kus võimalik, juhatas giid meid vana trekiraja peale. Saime mõnes lõigus vähe rohkem loodust ja külaelu näha.
Kagbenis on põnev vanalinn, mida vaadata. Keskaegsed kivihooned, tihedad kitsad tänavad, käigud, loomad esimesel korrusel. Kagbeni jääb Alam- ja Ülem-Mustangi piirile. Ülem-Mustangisse saab ainult kalliste lubadega, mida antakse teatud arv aastas. Linnas olid väljas ka sildid, et mõnda suuda võib minna vaid jala ja päevavalge jagu. Üle jõe paistis vanu koopaid, kus mõned aastatuhaded tagasi on elatud. Üle silla mööda jalgrada oli vist võimalik neid ka külastama minna.
Pärast põhjalikku turistimist, läksime Yak Donaldsisse istuma. Burgerid olid popid. Mina piirdusin masala tee joomise ja teiste juurest juustu ning friikartulite varastamisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar