Täna peaks olema kerge päev. Mina olen väga väsinud. Hommikul natuke käis pea ringi ja praegu on peavalu. Teist õhtut sajab lund.
Täna lõuna paiku peatusime ühe majakese juures, kuhu giid otsustas, et tagasiteel jääme ööbima. Kandjad suurte kottidega olid kõik parajasti meie juures koos ja giid palus, et võtaksime välja ja jätaks siia asjad, mida lähipäevil ei vaja. Eks üht-teist oleks leidnud, ent selline kotike oleks andnud õhtul eraldi pakkida. Puhkepausi ajal koti laiali puistamine tundus aga keerulisem, kui väike kotike asju, mis selle töö peale oleks tekkinud.
Täna 2 tundi ületasime rusunõlva. Oli päris järsk. Vaatad ja mõtled, kas on kilomeeter või kaks seda nõlva alla. Mina pigem vaatasin rada ja ette. Kuigi aeg-ajalt oli põnev vaadata kõrvale ka. Andrisel hakkas väga hirmus. Kohale jõudes pahandas, et tema tuli matkale ja selline rada on pigem kohane kaskadööridele. Rusunõlval üks kandja jäi minu ees keset kitsast pudedat rada seisma ja ütles: "Danger!". Mõtlesin selle peale, et tean küll, krt liigu ometi, ma ei taha selles ohtlikus kohas seista. Aga noh, naljakas. Leidis ka koha, kus passida ja targutama asuda. Liikuva ja sellise, kus kivid võivad pähe tulla.
Täna on taas vaade 7000-tele mägedele.
Eelmisel pärastlõunal, peale kohale jõudmist, tegime seltskonnaga tunnise jalutuskäigu mööda mäenõlva mõned sajad meetrid kõrgemale. Ööbisime viimases külas, kuhu viis suur tee. Tolles külas toimus samuti vibuvõistlus. Kõrgemale minnes kasvas päris võimsaid elupuid. Jämeda tüvega, kõrged, laia võraga. Kõndisime, kuni jõudsime karjatamise tarbeks rajatud kivimajade kogumini. Loomi veel nii kõrgele polnud toodud, ent siin-seal rippus palvelippe. Üks suur ja vana kirsipuu oli üleni õites.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar