Päevitan Pokharas (820m).
Hommikupoole käisin šoppamas. Lõunaks sõin kana-momosid. Pärast lõunat käisin trekkeri massaažis. 2000 raha. Tund aega ja kogu keha massaaž. Kulus väga ära pärast matka. Üllatusliku elemendina massaaži tegev näitsik protsessi keskel küsis: "Tit-massage"? Mul läks natuke aega, et aru saada nii keelest kui tema küsimuse mõttest, kuid keeldusin.
Majutume linna turismipiirkonna hotellis. Paar sammu peatänavast eemal, aga kõige keskel. Vaid mõni minut järveni minna.
Mul eile jooksis juhe kokku jeepi juhi peale. Alates nendest kahest sõbrast, keda ta oli auto peale korjanud ning kelle vahel Marite kügelema pidi taga keskel nii, et tema midagi aknast välja ei näinud. Sai vaid eespoolt avatud akendest tulevat kruusatee tolmu hingata kogu see 12 tundi, mis sõitsime. Siis järgmisena see hääletaja peale võtmise katse. Ees olid autoaknad täiesti lahti, mistõttu kruusatee tolm oli meil taga pidevalt pilvena üleval. Juhi inglise keel tuli ja läks nagu tal parajasti vaja oli.
Eile lõunaks saime gruppidega praetud riisi kurgi ja porgandiga (giidi poolt meile tellitud). Giidid ja autojuhid sõid rikkalikumalt, sh ilmselt meie autojuhi sõbrad. Pärast lõunat ootasime jupp aega meie kohalike einestamise taga. Hakkasime sõitma ja asulas natuke edasi meie juht peatub. Uks lahti ja läheb mingi tšikiga jutustama. Juttu jagub tal hea veerand tunniks vähemalt. Me oleme autoas ja ootame, et liikuma saaks. Tund-paar hiljem jõuame oma seltskonna teistele autodele järgi, kes on peatuse teinud. Küsime juhilt, et kas meie ka peatume. Tahaks hirmsasti jalgu sirutada. Ei peatu.
Kui oleme tükk aega sõitnud, siis nägime, et üks meie jeepidest seisab keset teed: bensiin oli otsa saanud. Järgnes natuke aega juhtide vahel arutamist. Üks reisikaaslane murelikult vaatab kella: kohe kui linna jõuame, ootab teda järgmine jeep, millega ta viiakse Kathmandusse. Ja hommikul tuleb tal lend. Küsimus on tema uneajas. Kas talle seda jääb? See jeep, milles murelik reisiline on, aetakse mingi kivi otsa kõrgemale, põhja alt võetakse kütusevoolik lahti ning lastakse paar pudelit kütust välja. Sõit saab jätkuda.
Pokharasse jõudes viis juht kõigepealt ära oma sõbra ja siis selgus, et ta ei tea, kuhu meid viia. Suutis ära tuua turistide peatänavale, aga edasi ei teadnud. Kalle oskas teed juhatada, aga juhti see ei huvitanud. Üritas hoopis teeäärest järgmist kohalikku tüüpi peale korjata teed juhama. See tahtis hakata üle Liisi ja minu autosse ronima. Me ei lubanud. Lõpuks juht kuulas Kallet ning saime hotelli.
Kui Ari küsis minult päeva muljeid, siis tahtsin nõmedast juhist rääkima hakata. Robert aga segas vahele, et kõik on hästi ja reis oli pikk. Et selle väsimus ja ei maksa mind tähele panna. Vaigistas ja tühistas mind. See oli erakordselt ärritav. Tema istus kogu reisi üksi eesistmel avatud akna juures. Tal oli kõige rohkem jala- ja olemise ruumi. Tal oli parim vaade. Ja siis tema tuleb ütlema, et teiste kogemus pole oluline, sest temal oli piisavalt hästi.
Eile õhtul läksime seltskonnaga koos õhtust sööma. Liha oli popp valik.
Praegu on mõnus hotelli rõdul logeleda ja jutustada. Liina, Liisi, Marite ja Üllega üritame püüda veel õhtupäikest. Lõunal osad mehed olid omale hankinud linnast kaabud ning teinud kaabude klubi. Küsisime, kas nüüd õhtul on oodata kaabude etteastet, viitega, et kaabu, kui ainus asi, mis selga jääb. Eks ole näha.
Tuba on väga mugav. WC, soe dušš, vann.
Kl 18.15 saame hotelli fuajees seltskonnaga kokku ja lähme kohalike etteastega õhtusöögile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar