See nädal vaatan oma kalendrit ja mõtlen, kuhu vaba aeg jäi.
Esmaspäeval kool-koor. Teisipäeval käisin laulmas. Pärast läksime Aiviga jalutama. Kuna tööl olen keset teiste stressi ja masendust, siis ise pole olnud ka kõige rõõmsam. Vaatan ringi, kas kuskil paistab uusi huvitavaid väljakutseid.
Aivi hakkas mulle rääkima, et ma peaks rohkem käituma nagu mees. Noh, et siin on minu töö. See pole küll see, mis te tahtsite, aga ülesanne oligi halvasti sõnastatud ja töö keeruline. JA ma tegin selle ära. Vaadake, ma lihtsalt olen nii tubli. Nüüd võtke vastu ja andke raha siia!
Mõttel on jumet. Vaja harjutada. Näiteks töövestlusteks või palga läbirääkimisteks.
Avastasin, et töö spordiraha võib kasutada rahvaspordivõistlustel osalemiseks. Panin end ühele maratonile kirja.
Eile õhtul läksin rattaga sõitma. Tegin mõnusalt 25-km ringi Ilmatsalu-Tlna mnt-Vorbuse. Tagasi linna jõudes pudenes ühtäkki pedaal laiali. Nüüd, enne pühapäeva, pean välja mõtlema, kuidas see kasvõi ajutiselt kasutatavalt kokku lappida/välja vahetada. Et liiga lihtne poleks, siis ühtegi vaba õhtut või päeva mul silmapiiril ei paista.
Tahaks lähipäevil mõned korrad jooksma ka jõuda.
Igavuse üle pole põhjust kurta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar