teisipäev, 6. veebruar 2018

Vähem kiire

Eelmise nädalaga sain köögilaua peitslakiga kaetud, taburetid värvitud ning ehituse pagendatud toanurka jalgaratta kappi. Kolmapäeval sain omale interneti ning pliidile gaasiga ühenduse.

Pärast pikki päevi ning rapsimist, kutsusin reedeks posu sõpru kokku. Sain natuke juttu ajada, omajagu elamisega edvistada ning niisama rõõmus olla. Viimased külalised lahkusid kuskil 3 paiku öösel.

Laupäev järgnes uniselt. Pärastlõunast läksin tädi sünnipäevale. Sain seal kribu nunnutada ning paar sõna täditütrega rääkida. Täditütar huvitub kunsti teemast, aga me pole harjunud omavahel suhtlema. On veidi keeruline omavahel jutule saada. Eelnenud hullus väsitas mind õhtuks nii ära, et kui koju sain, kukkusin voodisse ning ärkasin alles 12 tundi hiljem.

Pühapäev möödus maalides. Tulemusega päris rahule ei jäänud, aga maali sain valmis. Esmaspäeval avati Elvas Tamme-Lauri tammede näitus Tartu Harrastuskunstnike Stuudio ja Tartu Rahvaülikooli koostöös. " Tartu Rahvaülikooli kunstinäitus tammedest KULDNE IGA pühendusega EV100, avamine 05.veebruaril kell 13." Seal näeb tammesid kuni 31.märtsini.

See nädal on juba rahulikum. Järjest tegelen erinevate teemadega, milleks vahepeal mahti ei jäänud. Näiteks Ursula LeGuini "The Dispossessed" lugemine. Eile jõudsin pärast muusikakooli, koori ja poes käimist juba 21 paiku koju. Mõtlesin, mida teha ning valmistasin pajatäie suppi. Luksuslik elu, noh. Täna, pärast muusikakooli, on puhta vaba õhtu ees...

Nädalavahetusel kutsun sugulased soolaleivatama. See seltskond on kõik oluliselt panustanud minu korterisse. Käisin eile poes, leidsin sealt tuunikala ning otsustasin laupäeval panna praeahju esimest korda proovile: teha täidisega kartuleid.

Kommentaare ei ole: