Eile käisin maalimas. Nädal tagasi sain suure töö valmis ja näitusele üles, nüüd oli aeg alustada järgmist.
Stuudioga maalime tavaliselt aasta alguses aasta looma. Valmistasin pühapäevaks koera teema ette - millist elukat teha, kuidas maal kujundada, ostsin lõuendi. Hommikuse kolme tunniga sain suurema osa taustast valmis.
Kõrval Auli maalis pisemas formaadis multikalikku dalmaatsia kutsikat. Tema ning Anne said hommikupoolikuga oma tööd valmis ning pakkusid välja, et 15.veebruarist võiks PRIAs teha koera-maalide näituse. Mina, kellel veel palju teha, polnud selle mõtte üle teps mitte rõõmus. Juhtisin tähelepanu, et seda näitust võib teha, aga minul läheb veel aega oma tööga. Mul lähipäevil pole vabu õhtuid, et saaks edasi teha tööd. Auli lahkelt pakkus, et nad siis võivad jätta minu pildi tarvis tühja koha. Kui valmis saan, siis lisan.
Mõtlesin natuke olukorra peale ning sain kurjaks. Järgnes harjutus iseseivaks eluks ehk siis asusin ennast kehtestama. Ütlesin konkreetselt välja, et nende ettepanek ei arvesta minuga. Auli üritas teha nägu, et ei saa minust aru ning et ma reageerin üle. Ehk siis küsis kohe süüdimatult, kas ma leian, et näitusel minu töö jaoks koha jätmine ei ole minuga arvestamine.
Nüüd sain põhjalikult kurjaks. Et manipuleerimine veel lisaks. Teatasin, et spontaanselt paari päevase etteteatamisega näituse tegemise mõte ei arvesta minuga. Lihtsalt sellepärast, et nii Anne kui Auli maalid said mõne tunniga valmis. Mul läheb oma tööga aega ja kui nad sellega ei arvesta, siis nad minuga ei arvesta. Keegi ei saa neid takistada uut näitust tegema nende poolt välja pakutud ajal, aga kui nad siis seda teevad, siis mina panen seda pahaks. Auli minu päriselt kurja ja konkreetse tooni peale vastas, et tegemist on alles aruteluga. Sealt edasi on olnud eetrivaikus. Ma ei tea, kuidas seda olukorda edasi lahendada. Aga ma olen seisnud enda eest ja öelnud välja, et mulle ei sobi, kui minuga ei arvestata. Olen enda üle uhke. Midagi uut minu jaoks.
Laupäeval käisid sugulased soolaleivatamas. Nüüd mul on 5 kg soola kodus. Ja täna õhtul peaks osa leivast sügavkülma ladustama. Kui just lähipäeval mõni sõber külla küüslauguleibu sööma tulla ei taha. Sugulased on märkimisväärselt panustanud minu korteri valmimisse. Nüüd nägid tulemust. Korraldasin pika laua peo. Valmistasin juustu ja tuunikala-majoneesi täidisega ahjukartuleid, sinna kõrvale rohelist salatit ning paneeritud lillkapsast. Kouksin välja ka kunagi kingiks saadud šampanja, mis oma koju sisse kolimist oli ootama jäänud.
Reede õhtuks oli mul põnevaid linnas kolamise plaane. Realiseerus hoopis see, et läksin 21 paiku magama ning ärkasin järgmisel hommikul.
Neljapäeval käisime Ainariga pitsat söömas. Tegelane lahkelt pakkus, et tuleksin seejärel tema ühistu koosolekule kaasa. Kaalusin ettepanekut. Hoolimata ahvatlusest tema seltskonnas viibida, valisin oma järgi toimetamise. Läksin ära koju.
Täna avastasin, et õhtused koori noodid olen kõik koju jätnud. Tuleb huvitav proov.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar