See nädal on natuke tunne, et ma olen tigu kellest elu läheb siuh mööda. Aega pole ning midagi tehtud ka ei saa.
Esmaspäev oli tavapäraselt kool-koor. Päeva saavutus oli pühapäeval pooleldi valmis kootud kinda lahti harutamine ja kassikanga keradesse tagasi kerimine.
Teisipäeval käisin laulmas. Õhtul sain Ülvi ja Jürgeniga kokku. Võtsime mõned õlled ja ajasime juttu. Hea oli omavahel linnas kolada. Pärast paari õlut tuli Ülvile lapsehoidjatelt kõne, et lapsel on 38,8 palavik. Palavikualandajaid käepärast pole ning ta mehe telefon oli parajasti ära surnd, et toda maalt ehitamast appi saada. Paari õlle järel ei saand ma enam ennast rooli appi pakkuda. Järgnes kärme külastus valveapteeki ning saatsin sõbra ära bussile.
Eile, pärast tööd, läksin kribu hoidma. Hiljem oli minu pool Joanna sünnipäeva tähistamine. Sünnipäevalaps valmistas sushisid. Isa valmistas ahjus liha ning eelroaks oli pitsa. Isa kutsus vanaema melust osa saama. Vanaema oli perekondliku soolaleivatamise järel joonistanud minu korteri plaani üles nii nagu mäletas. Selle kaudu oli vanatädi perele rääkinud, mida kõike külas nägi ja mis ma oma elamisega teinud olen. Joannaga vastastikku nentisime, et ammu pole lauamänge mänginud. Isa oli kogunud julgust ning võttis sünnipäeval kribu esimest korda sülle hoida. Jupp aega kussutas teda ringi. Seejärel andis mulle sülle tagasi, et ma lapse magama jalutaks. Täitsa perekondlik õhtu oli õdede ja muude sugulastega.
Oma plaanide nimekirja osas nendin, et midagi edasi pole jõudnud. Mõtteid ja kohustusi on juurde tulnud. Aega paraku mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar