Eelmine nädal pidasin sünnipäeva.
Teisipäeva päeval tõi isa mulle sünnipäevakingiks tädi klaveri. Õhtul asusin valmistuma külaliste võõrustamiseks ja kokkasin. Valmistasin pannileiba, sõira ja kalasalatit. Kui kokkamise ja koristamisega ühele poole sain, oli uneaeg käes.
Kolmapäeval tulid sugulased külla. Katsin laua, natuke ajasin juttu ja põhilise aja tegelesin Kribuga.
Neljapäeval võtsin pannileiva ja kuhja mureleid tööle kaasa. Selgus, et töökaaslased olid otsustanud mulle sünnipäeva puhul pidulaua kinkida. Kevadel oli jutt, et büroo pidamistega sünnipäevalaps saab valida, kas tahab et talle tehtaks laud või kink. Minuga sel teemal enne mingeid jutte polnud, et mida mina tahan. Siis oli üllatus mõlemal, et nii läks. Õnneks töökaaslasi on hulgim ja enamus toidust söödi õhtuks ära.
Pärast tööd üritasin minna verd andma. Jalutasin kohale, sain teada, et hemoglobiin on väga madal ja soovitati 4 kuu pärast uuesti tulla. Astusin majast välja, vihma sadas ladinal. Niipalju siis sellest, et minu sünnipäevadel vihma ei saja. Kõndisin üle tunni aja läbi vihma koju. Sünnipäeva õhtu veetsin kingiks saadud Ursula LeGuini "Meremaa võlurit" lugedes. Tol õhtul haakus hästi see lugu uhkusest loodud ohust ja jälitavast varjust, mis painab elu ning suunab valikuid.
Reedese üllatusena kutsus tööl peadirektor mind vaibale. Eelmisest nädalast kuuks ajaks asendan ülemust. Nõuti selgitusi ühe projekti kohta, millest ma viimased pool aastat täiesti eemal olen olnud ja mille sisu mulle asendamise ajaks edastatud pole. Oli ebamugav vestlus. Seda enam, et peadirektori huvi on projekt kinni panna ning minu ülesanne oli seista hea meie töö eest.
Reede õhtul oli mul algne plaan Ihastes lõket ja sauna teha. Kuna päev otsa sadas, kolisin peo Hiinalinna. Mitmed sõbrad järjest andisid teada, et nad ikkagi ei jõua. Ma tõttasin turult läbi ning koju. Valmistasin küladele koorest singi-sinihallitusjuustu pastat seentega. Sinna kõrvale värsket salatit. Istusime, ajasime juttu, vaatasime, kuidas paar kohale tulnud last ringi laamendasid. Rääkisime omajagu sellest, et Woolf hakkab katki minema. Grupi andmini ülereageerimine ning tema käitumise õigustamine teiste adminide poolt põhjustas laiema pahameele liikmete seas, et kas adminil on õigus isikliku suhtumise pealt grupi tavaliiget solvata ja eemaldada. Mehed omakorda rääkisid, kuidas nad pigem ei julge Woolfis sõna võtta. Minu jaoks oli see natuke üllatav ja natuke kurb. Pidevalt on mehi, kes tulevad ja trollivad lõimed surnuks. Ja on lõimi, mis on suunatud meeste kogemustele. Kuid isegi seal ei julge sõbrad sõna võtta. Kohati, jah, meeste kõrvalt vaatav targutamine läheb rohkem ettekirjutuseks sellele, mis elu naine nende arvates Tegelikult elab ja vaigistab oma kogemusest rääkija. Samas kahju, kui turvalisusest kaasa rääkimiseks sel määral vajaka jääb.
Laupäeval käisin Hansalaadal. Trollikalendri võrra rikkamana suundusin koju maasikaid puhastama. Kolmapäeval sain nimelt sünnipäevaks suure pangetäie maasikaid. Ühe kausi maasikaid puhastasin söömiseks, ülejäänud ilusad marjad panin sügavkülma, natuke ära läinud marjad puhastasin ära ning tegin toormoosiks.
Teades, et ma väga moosilemb pole, võtsin ühe karbi värsket toormoosi ja viisin selle vanaemale. Ikkagi värskete maasikate kraam. Võtsin moosi kõrvale kaasa jupi saia. Vanaema tahtis, et ma vaataks tema vanu kingi. Et kontsaga kingi ta enam ei kanna ja kas sealt midagi tahaksin. Pärast ajasime tee kõrvale juttu.
Vanaema näitas mulle paberilipikut vanaisa viimaste soovidega. Seal oli peamiselt kirjas, et urnimatus võiks aset leida suvel ning kutsuda kohale soovijad. Sain aru, et matustega seonduvad hullused ilmselt lähtuvad eelkõige vanaema soovidest - et ärasaatmist polnud, kutsuda tahetakse lühike loetelu vanaema arust piisavalt lähedasi inimesi, matused vanaisa sünnipäeval.
Uurisin, kas vanaisa õde on vanaemaga viimasel ajal suhelnud. Selgus, et ei. Vanaema arvas, et võib-olla on ta pahane, et ärasaatmist polnud. Ütlesin omalt poolt välja, et mulle tegi selline lahendus haiget. Selle peale vanaema teatas, et tema tahab ka nii. Ei mingit kirstu ümber käimist! Inimesega hüvasti jätta tuleb tema eluajal. Ütlesin talle, et eks see tõesti ole lahkunu oma asi, kui ta mahajääjatest ei hooli. Nähes, et ma tõsiselt kurjaks sain, viis vanaema jutu mujale. Mul on kurb, et tal on vaja teiste leinaga võimumänge mängida ja teda ohjab vaid hirm minu abist ja toest ilma jääda. Et on selline suhe.
Pühapäeval käisin Lahemaa kepikõnni- ja käimismaratonil poolmaratoni kõndimas. Sedapuhku tähendas poolmaraton 21,5 km, mille läbimiseks kulus mul 3 tundi 36 minutit. Olin võtnud eesmärgiks jääda kõndimisega 4 tunni sisse. Selle tulemuse saavutasin. Sel korral oli lihtsam kõndida, kuigi lisandunud olid tõusud-langused. Finishis trehvasin Piretit. Kuna mul bussiseltskonnaga koju saamiseni oli mitu tundi aega, kutsus ta mind kaasa ümbruskonna metsadesse kooserdama. Läksime sõime mestmaasikaid, mustikaid ja korjasime natuke murakaid. Tore oli saada mahti Piretiga juttu ajada. Korraks rääkida ehedalt elust. Tema eile läks ära mäkke.
Mul eile oli uni. Tunne siuke, et nii kui koju jõuan, kukun voodisse ja magan hommikuni. Koju jalutades trehvasin teel vanatädi Rutti. Ta tahtis pikalt rääkida oma tütre tegemistest ja uue korteri remondist. Selgus, et ta elab praegu paar maja minust eemal. Koju jõudes lugesin veidi raamatut ja üritasin poole üheksa paiku magama minna. Väsimus oli tohutu, aga üks mõte tuli järgmise järel ning uinuda suutsin alles kesköö paiku. Tüng.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar