Paar päeva olen mõelnud lugude tähtsusest ja tähendusest oma elus.
Esmaspäeval käisin külas toredal matkakaaslasel. Rääkisime pikalt. Rääkisime lugudest ja lugusid. Nii loetud kui kogetud lugusid.
Minu jaoks lood on olulised. Küll pole ma mõelnud, miks on need hõivanud olulise koha minu hinges.
Mulle meeldib lugeda muinasjutte. "Eesti rahva ennemuistsed jutud", "Torupill, haldjad ja hiiglased", "Valge hirv" jne. Mõtteharjutus, et kokkulepitud reaalsus ei pruugi olla tegelikkus. Ja maailm, milles elame on mingis osas siiski oma luua: mis tähendused anname millelegi, mis valikuid teeme ja kuidas midagi näeme.
Eile vaatasin Jeanette Wintersoni loengut feminismi ajaloost ja ühte tema kõnelust Sidney ooperimajas. Ka tema rääkis sõnade tähtsusest elus ja lugude olulisusest. Huvitava mõttena tõi ta välja, et lugude rääkimine on üks viis jagada armastust.
Lugudes on ehedust. Väärtus, mida mujalt ei saa. Raamatutes tekib oma kujutlustest maailm, mis haakub olemasolevaga. Teistega suheldes tekib parem pilt vestluskaaslasest, võimalus näha inimest. Samas lood on ka viis anda. Anda midagi endast.
Kunagi ma olin 21 ja ühes otsa lõppevas suhtes. Mul oli tohutu igatsus, et tüüp räägiks mulle lugu. Võtaks selle aja, jutustaks ning mina saaksin kuulata. Tüüp siukest asja teha ei viitsinud. Aga oli üks teine. Mees, kellega ma suhtlesin iga päev. Ja lihtsalt niisama hakkas tol kevadel ühel päeval MSNi messengeri aknast mulle rida haaval tulema luulet. Ilus muinasjutuline lugu kurbusest, kaotusest ja lootuse leidmisest. Ma algul ei saanud aru, mis toimub. Et ta räägib mulle lugu. Aga rida-rea haaval jäin kuulama. See oli kingitus, mis on tänini minu jaoks oluline.
Rääkisin ühel õhtul sõbrannaga. Ta küsis minu käest, miks ma rõhutan nii väga negatiivset kogemust. Miks ma jään sellesse kinni? Need on olukorrad, millest olen teinud lood, mida endale rääkida. Mõnikord ka teistele jagada. Ka need lood muudavad minu elu. Aitavad mõtestada kogemust, vahest teadvustada, et midagi on vaja lahendada või pelgalt täiendavad seda, kellena ma ennast näen. Vahest ma räägin selle pärast, et saada kinnitust, tunda, et teine inimene on mind kuulnud. Kuulnud ja hoolib.
Ühel suvel sõitsin bussiga Viljandisse. Hakkasin vestlema kõrval istuva noore naisega. Ühest kommentaarist bussiolmele arenes vestlus, millest kuulsin, kuidas kaasvestleja õpib kokaks, et ennast ära elatada, kui Madalmaadesse mingit helinduse asja õppima läheb. Selle ligi tunnise sõiduga sain korraks osa teise inimese maailmast. Tema eesmärkidest ja unistustest. Jälle üks lugu. Juhuslikult leitud.
Mitmetes olukordades olen avastanud, et murele sõna andmine annab jõudu. Sõnadega määrtlen ära probleemi. Selle järel tekib võimalus murega teadlikult midagi ette võtta. Üks minu kunagisi suurhetki oli jõudmine fraasini: "Ma kuulsin sind. Ma lihtsalt ei ole sinuga nõus!" Tead küll, nendeks lõputuks venivates olukordades, kus vestluskaaslane käitub vastuväidetega nii nagu eriarvamus tähendab, et ma ei saa temast aru. See fraas aitab.
Lugude jagamise läbi lasen ma inimesi oma ellu. Minu jaoks on lugudes inimeseks olemise ilu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar