Mulle meeldib tööl ja aeg-ajalt mujalgi käia ca 30-liitrise sportliku seljakotiga. Ei ole vaja asjade hulga järgi täpselt sättida, millist pauna kannatab täna võtta. Seljakott on seljas mugav.
Tööl, kooris ja erinevate tuttavate poolt saan pidevalt märkuseid, miks ma nii suure seljakotiga käin? Mis mul seal kaasas on? Oled nagu tigu, et kogu elamine pidevalt seljas.
Ühele vastasin, et see kott väga palju ei mahuta. Vestluskaaslane teatas, et ta ei usu mind, sest kott näeb nii suur välja. Selle peale ei osanud enam midagi kosta. Minu kott, minu kogemus. Ajud pole tõesti iga ühe enda teha.
Isegi ühed ja samad inimesed küsivad-kommenteerivad uuesti ja uuesti. Kuramuse tüütu on. Mis see nende asi on?
Täna hommikul panin jope selga, sest ilm on külm ja vihmane, täna on plaanis pikalt kõndimist ja vihmavarju ei viitsinud kaasa võtta.
Läksin lõunale. Ainar jalutas vastu. Tüüp kohe kommenteeris: "Kas sul on talv saabunud või hakkad mäkke minema?" Noh, et jope ja seljakott.
Vastasin talle, et pole tema asi nõuda mult õigustusi, miks mina soovin, et mul oleks soe ja mugav. Ma ei ole mingi kuramuse nukk meestele tarbimiseks.
Mis mõttes eeldatakse, et ma peaks ebapraktiliselt ühel õlal oleva hiiglasliku käekoti või näpuotsas oleva pampudekuhjaga ringi liikuma lihtsalt selle pärast, et ma olen naine? Miks ma peaks kandma riided, millega mul hakkab külm või mis ei anna mulle liikumisvabadust? Miks ma peaks riietuma selle järgi, et suvalistel inimestel oleks piisavalt ilus mind vaadata? Ja kui ma nende vaikimisi normidega ei kohaldu, siis tüüdatakse mind kommentaaride ja märkustega, kuni ma alla annan. #argiseksism
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar