Eelmise nädala alguses tundsin ennast halvasti. Teisipäeva õhtul pidin nentima, et järgmine päev tööle ei lähe. Poolteist nädalat olin kodus, puhkasin ja ravisin ennast. Asjalik olla ei jaksanud.
Kunagi huvi pärast vaatasin mitut Imdb top 100 filmi ma olen näinud. Selgus, et 30-kanti. Päris vähe. Sellega tekkis mul mõte, et tahaks vähemalt pooled filmid sealt nimekirjast vaadatud saada. Tõbine ja kodune olles võtsin mõtte käsile. Vaatasin ära kõik Tähesõjad (kui juba, siis juba). Tööle naasmise ajaks jõudsin 50-ni. Nimekirja lisandus 13 minu jaoks uut filmi. Oli toredaid üllatajaid.
Psychot pole ma vaadanud, sest mulle õudukad ei meeldi. Eeldasin, et tegemist on verise ja vastiku põnevikuga, mis on täis karjeid, vägivalda ja paanikat. Ja tegelikult oli film hoopis stiilne, inimeste lugudel mängiv ja armas.
Teine tore üllataja oli American History X. Kirjelduse põhjal ootasin masendavat lugu valge mehe vihasest teekonnast, keskendudes rassismile ja vägivallale. Leidsin aga loo lootusest, perest, valikutest ja valikute hinnast.
Sel nädalavahetusel on mul kuri plaan aktiivselt asuda likvideerima kodus olemisega tekkinud suhtlemispõuda.
Tööl toas on nii külm, et turts tükib uuesti tagasi. Mul toas olev ülemus nimelt eelistab karget jääkapiõhustikku ning hoiab oma radika väljalülitatuna. Minu töölaua kõrval asuv radikas oli minu eemalolekul maha keeratud. Nüüd see üks on maksimumil, ent ei piisa kogu toa soojendamiseks. Panin kingade asemel saapad tagasi jalga, et ehk on natukenegi abiks. Pleed on ümber. Jubedalt külm on ikkagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar