Sellel nädalavahetusel tundsin, et mu sisemine loom on väike valge jänes, kes jookseb, kummaski käes mootorsaag.
Nädala sees üks tegelane tahtis laupäeval minuga kokku saada. Pakkusin talle minu jaoks mugava ajavahemiku välja ning tema pidi vaatama, kas ta siis saab tulla ja mis ajal. Reede hilisõhtuks ta mulle sel teemal vastanud polnud. Küsisin siis ise üle, et mis plaan on. Vastu tuli sõnum, et kohe vaatab ja vaikus. Nii umbes 2 paiku öösel teatasin, et kohe lähen ära magama ja äratuskella omale ei vaevu panema. Siis järsku hakkas tegelane liigutama, rongiaegu vaatama ning anuma, et ma ikka temaga kokku saaks. Mul oli juba kopp ees ning saatsin ta pikalt. Sedasi plaanide tegemine mulle ei sobi.
Laupäeva õhtul pidi üks sõber külla tulema. N õhtul leppisime nii kokku. Laupäeva päeval aga ta andis teada, et kuna tal elus jamad praegu, siis ta ennast hästi ei tunne ja ei tule. Noh, vähemasti ütles, et ei tule.
Pühapäeval pidin ühe teise tegelasega kokku saama. Eelmine päev rääkisime veel üle, et kus ja mis kell. Ühtlasti tüüp pabistas, et aga mis siis saab, kui saame kokku ja ta mulle ei meeldi. Pühapäeval panin omale äratuskella ja ärkasin täpselt nii, et jõuaks rahulikult ärgata ja minna linna tegelasega kohtuma. Enne linna minekut igaks juhuks kontollisin arvutit. Selgus, et tüüp oli hommikul küsinud üle, et mis ma parajasti mõtlen. Kuna ma magasin, mitte ei vahtinud arvutis, siis ei olnud ta üldse tulema hakanud. Ütlesin talle, et ta on nõme, ta raiskab mu aega ja rohkem temaga suhelda ei soovi.
Nagu mida kuradit? Mis inimestel viga on? Minu aeg on väärtuslik ressurss. Inimestega suhtlemine on minu jaoks oluline, mistõttu ma olen valmis seda väärtuslikku ressurssi selle alla panema, aga siuke krooniline alt ära hüppamine ajab kurjaks. Kui teised minu aega ja kokkuleppeid ei väärtusta, siis mina ei väärtusta neid!
Toredamatel teemadel käisin reedel ulmesõprade kohtumisel. Õhtul kolasin sõpradega linnas mööda erinevaid kõrtse. Laupäeval läksin vaatama filmi "Vee puudutus". Pärast reklaamtahvleid oli see film minu jaoks pigem pettumus. Ilus muinasjutt ilma eriliste elamusteta. Kino järel läksin linnas Aiviga lauajalkat mängima. Õhtul oli Gennis VikerNoir, kus sain tantsida. Pühapäeval käisin Ihastes Kribuga tegelemas ning õega jutustamas.
2 kommentaari:
Hei! Anna andeks, et ei jaksanud tulla. Tõesti kuidagi väsinud neil päevil. Üldse kuidagi raske end kuhugi välja vedada peale liini kool- lastehoid... :) Eks varsti lähevad ilmad ilusamaks ja päikest rohkem näha! :)
Mõistan. Mul on ka olnud aegu, kus jaks saab otsa. Laupäeval ootasin sinuga kokku saamist ja mul oli kahju, et sa ei tulnud. Teiste tegelaste panus nädalavahetusse tegi mind lõpuks päris kurjaks. Nendega olin ka otse järsk ja ütlesin, et neil minuga rohkem asja suhelda pole. Mulle ei meeldinud, et tutvumisel nad kokkulepetest kinni ei pidanud ja kui ma selle neile mõlemale ka välja ütlesin, siis ei võtnud nad vastutust oma otsuste ja valikute eest, vaid hakkasid viimasel hetkel anuma uusi võimalusi. Kuna suure tõenäosusega mõlemad neist olid minu jaoks igavad inimesed, siis üle ühe võimaluse mul puudus soov neile anda.
Postita kommentaar