Lugesin tänaseid uudiseid selle kohta, kuidas Eesti poliitikud ja ärimehed on käinud välismaal pidutsemas. Pidu läks "ülemeelikuks", "poisid jäävad poisteks". Üritus hõlmas ühe naise vägistamiskatset, teise naise joogiga üle kallamist ja kolmanda basseini lükkamist. Minus tekkis jõuetu raev. Lugesin ekspeaminister Rõivase non-apologyt: "Vabandust, kui ma kellegi tundeid riivasin". Ilmselgelt ta ei leia, et tema käitumine vääriks vabandamist, et ta otseselt ja ausalt selle eest vabandaks, ilma agade ja tingimusteta. Mul läks süda pahaks. Näib, et seksuaalne ahistamine ja vägistamiskatsed on sedavõrd meie ühiskonna normaalsuse osa, meeste pärisõigus, et see ei vääri isegi avalikku vabandust!
Minu viha ja raev pärineb kõikidest nendest hetkedest, kus mind pidudel või tänaval on ahistatud. Kus sõbrad või niisama kõrvalseisjad ignoreerivad olukorda ja teevad nalja, kui ma ütlen neile selge sõnaga välja, et ma praegu üritan toda tüüpi vältida, sest ta ahistab ja jälitab mind täna õhtul. Kui ma räägin oma lugusid vastikutest või jubedatest hetkedest ja suur hulk sõpru seejärel teeb nalja halvustades minu viha, hirmu ja vastikust toimu suhtes. Alavääristades minu ebameeldivat kogemust. Hoopis on tavaline, et sõbrad (!) hakkavad rääkima sellest, et aga mõtle vaene mees, mis trauma sa talle tekitasid, kui viisakalt üritasid temast lahti saada, talle ei ütlesid või teda vältisid. Mõtle, kui see mees sulle meeldiks, siis selline käitumine oleks romantiline. Öakk! Inimene, palun mõtle, ma juba olen korduvalt väljendanud tollele tüübile, et ma ei ole huvitatud.
Ma olen vihane kõikide nende hetkede peale, milles ma ei kaitse ja ei esinda ennast, kui järjekordne ahistav värdjas mulle ennast sappa haagib. Mind tabab aastakümnete pikkune ühiskondlik treening tubli ja viisakas tüdruk olemises. Minu jaoks on raske kohe ja konkreetselt öelda, et mine ära.
Kui mingi järjekordne creeper ennast külge kleebib, siis ma üritan pidevalt kõndida mujale nii, et ta ei istuks minu kõrval või ei seisaks minu kõrval. Üritan ilma vastandumata lahendada ebameeldivat olukorda. Kui on ebaõnn, et ta minuga räägib, siis ma viisakalt üritan temast lahti saada.
Kurb tõsiasi on see, et need korrad, kui ma olen tüübile otse välja öelnud: "Ma ei ole sinuga suhtlemisest huvitatud ja mine ära!", siis tüüp kas
(a) ignoreerib, et ma talle midagi olen öelnud ning jätkab käperdamist/ iba ajamist samas vaimus või
(b) saab vihaseks ning asub sõimama ja ära ei lähe.
Selliste meeste vastu aitab kõrtsus baaritöötaja kutsumine või avalikus ruumis politsei. Minu kogemus on näidanud, et minu soov suvalisest ahistavast värdjast lahti saada, ei loe. Mees leiab, et tal algas jaht ning minu arvamus sel teemal ei loe.
Kuna viimasel ajal on suht igalt peol olnud mingeid nõmedikke, kes mind ahistama tulevad, siis mõned hiljutised konkreetsed lood ka lõppu.
Erialaspetsialistide pidu pärast töist seminari. Pärast pidulikku õhtusööki järgneb seltskondlik osa jookide, vestluse ja tantsuga. Jutustan kaaslastega. Üks omajagu vintis mees tuleb minu juurde, haarab mult käest ja teatab, et ma tulen nüüd temaga tantsima. Tantsin mõned lood ära, esimesel võimalusel tänan viisakalt ja naasen oma seltskonna juurde. Mees järgneb mulle seltskonda. Ignoreerib seda, et mul juba on vestlus pooleli, ignoreerib teisi inimesi ja küsib minult, et mis on minu elu kirg. Teatan talle, et sellist asja pole. Ta ei jää selle vastusega rahule ning asub nõudma mult õigustust oma vastusele. Õnneks tal üks hetk oli vaja minna uut jooki tooma, minu kõrvale istus märksa toredam vestluskaaslane ning kui ta naastes nägi, et ma teda ignoreerin, siis lõpuks loobus.
Järgneval õhtul on sõbranna sünnipäev. Seltskondlik olemine igast-segast seltskonnaga. Õhtu algab varakult. Minu õde on oma väikse lapsega ka kohal. Kui laps tekil lebades rahutuks muutub, kasutan võimalust, küsin õelt luba ja võtan lapse sülle. Kribu jääb mõne aja möödudes mulle sülle magama hea mitmeks tunniks. Peole jõuab üks tüüp, kes aasta tagasi samal üritusel lõpuks pidevalt üritas mind käperdada ja lakkamatult jälitas. Kohale jõudes istub ta lauda, kohe minu vastu ning jääb sinna paika mind jõllama. Tundideks. Mina väldin tema pilku ja õnneks tüüp ise ka vestlust ei alusta. Tema kõrval on minu õde, kellega ta ka ei suhtle. Muu seltskond on pigem kaugemal. Aeg-ajalt tulevad minu juurde sõbrad minuga vestlema. Kui ma lapse õele tagasi annan, siis mingil hetkel kaob creeper mujale. Ma kogu õhtu väldin seltskondi, mille juures too tüüp parajasti on. Üks hetk, kesköö paiku otsustasime Aivi ja Tõlluga minna linna. Hing igatses lauajalka ja teistsuguse melu järgi. Nähes meid lahkumas, võtab tüüp nagist oma jaki ja haagib end meile sappa. Keegi teda kaasa ei kutsunud, küsimisega ta ka ei vaevunud. Nii Aivile kui Tõllule ma olin juba eelnevalt rääkinud, et see tüüp mind ahistab ja jälitab. Vastu nad vaid muigasid, et ah ma ikka oskan selliste tähelepanu pälvida. Ja nii ta jõlkus meiega kaasas kõrtsust kõrtsu. Mina hoolitsesin selle eest, et mitte tema kõrval kõndida, seista või istuda ning üritasin õhtut üle elada.
Aga miks mina pean oma toredaid seltskondlikke õhtuid üle üldse üle elama ja taluma? Miks mul ei võiks lihtsalt olla tore? Miks mul ei võiks olla õigust sellele? Miks ei ole meie ühiskonnas sellist normaalsust? Miks isegi paljud minu sõbrad ei toeta mind sellistel teemadel, sellistes olukordades?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar