See nädalavahetus on mul plaanide ja kohustuste vaba. Vahelduseks proovingi seda sel kujul nautida ehk teen peamiselt oma asju ning ei rapsi ringi. Juba olen veidi koristanud, süüa teinud, filme vaadanud, linikut heegeldanud ning ühtlasi muusikakooli asju harjutanud.
Neljapäeval sain põrandalauad kätte. Ehitajaga oli kokkulepe, et N ja R õhtu on laakide paika panemine. Näis, et see oleks juba talle olnud üle jõu käiv pingutus ehk siis reaalselt ehitamiseks see nädal ei läinud. Vähemasti orgunnis tüüp lauad kohale (kuigi pidi seda juba eelmisel nädalal tegema). Nüüd on mul kuhi kauneid põrandalaudu: laiad ja heledad männilauad. Käisin eile õhtul niisama laudu imetlemas ja silitamas. Üks ehitaja "headest mõtetes" oli veel, et kuna ta järgmisesse nädalasse minuga ühist talle sobivat töö aega ei leidnud, siis võtaks suvalise tegelase ka appi, mis praktiliselt kahekordistaks töötasu. See variant enam mulle kohe üldse mitte ei sobi. Paar päeva mõtlesin sel teemal ja täna ütlesin talle, et nii ei lähe mitte. Pidevalt üks jama temaga teise otsa.
See nädal olen käinud usinasti filme vaatamas. Teisipäeval läksime Aiviga vaatama Jaapani kuu raames filmi "Laula mu laulu". Ehk siis lugu elus pettunud vanainimesest, kes tunneb et elus hakkama saamiseks on ta loobunud oma unistustest. Pärast järjekordset tüli lähedastega juhtub aga nii, et ta saab uue võimaluse, olla noor ja päriselt elada oma soovide järgi. Oli päris kelmikalt ja lõbusalt kokku pandud lugu. Filmi vaatamise järel läksime UGsse lauajalkat mängima.
Kolmapäeval olin Ülviga kokku leppinud, et lähme kinno. Läksime vaatama vene filmi "Armastusest. Ainult täiskasvanutele". Filmis John Malchovich tegi Moskvas venelastele koolitust suhete ja seksi teemal. Sinna kõrvale näidati erinevate inimeste lugusid suhete ehitamisest, pingutusi suhtesse vürtsi juurde tuua. Film vaatas kerge sooja huumoriga erinevatele suhteäpardustele ja inimeste pingutustele leida oma õnne.
Reedel käisin Piretiga Gustavis lõunal. Olen harjunud sealse maitsva kvaliteetse toidu ja viisaka teenindusega. Sedapuhku olid all korrusel lauad täis ja istusin üleval. Teenindus seal oli masendav. Ma jõudsin esimesena kohale. Sain natuke aega oodata enne, kui eelmistest külastajatest jäänud nõud ära koristati. Leivapuru jäi lauda. Üritasin kohe tellida, aga kuna ütlesin, et mul tuleb kaaslane ka, siis teatas teenindaja, et võtab tellimused koos. Niipea, kui ta oli ära läinud, jõudis Piret. Seejärel saime ca 10 min oodata, et tüüp suvatseks tagasi tulla ja tellimused võtta. Menüüsid ta meile ei toonud. Päevapakkumisi ei kirjeldanud. Õnneks olime mõlemad eelnevalt kodutöö ära teinud ja teadsime, mida tahame. Toiduga väga kaua aega ei läinud. Kui saime söödud, siis läksime leti juurde, et arvet tasuda. Tegemist on kohaga, kus on lauateenindus. Kassa juures suutis teenindaja segi ajada, kes oli tellinud pasta ja kes prae. Teatas meile, et tal pole sularaha. Siiski saime sularahas maksta. Aga ta õigesti raha tagasi anda ei suutnud. Mulle näiteks jäi 30 senti võlgu. Piretile ka mingi summa. Kuna meil oli juba kiire, siis polnud mahti temaga jagelema jääda. Aga kogemus oli masendav. Sellise käpardliku ning hoolimatu teeninduse eest poleks mina küll tippi jätnud.
Aga nüüd lähen naudin oma nädalavahetust. Peakski uue kannu teed hakkama panema ja viirukeid välja otsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar