Oli puhkus

Oli puhkus ja nüüd on see läbi saanud.

Puhkasin neli nädalat. Et kohe oleks korralik välja lülitus, algas puhkus Viljandi folgiga. Muusika ja muru olid toredad. Käisin kontserditel ning õnnestus isegi jõuda väikekandle õpituppa.

Järgmisel nädalavahetusel läksin sõpradega Pranglile. Tuult jagati too nädalavahetus heldelt nii, et praamiga sõitmised oli meeldejäävad. Horisont oli sõber. Saarel päike vaheldus pidevalt jõuliste vihmahoogudega. Sellest hoolimata õnnestus jõuda suvel esimest korda ujuma. Merre. Tõsi küll, kärmelt sisse ja välja. Ühel õhtul käisime naabri pool jutustamas. Teisel saarel olemise õhtul kutsuti meid grillima ning sauna. Saime mõned kilomeetrid jalutada ja siis seltskondlikkult muheda õhtu veeta. Käisime ka niisama saarel jalutamas. Üritasime kukeseeni leida, sest eelmine suvi olevat neid leitud. Mõned isegi saime. Tagasi tulles oli tuul suisa nii tugev, et selle praami jaoks oli see suht viimane piir, millega veel välja sõitis. Hiljem kuulsin, et mitmed muud praamid pühapäeval ei sõitnudki. Mul õnnestus praamil saada tekil hea koht, kus oli hea vaade kaugusesse ning kuhu vaid tuli udupritsmed. Oli neid, kes said läbimärjaks. Ja oli hulgim neid, kes oksekoti ligi hoidsid.

Ühel nädalavahetusel käisin Kaitseliidu suvepäevadel. Kuna soov oli lihtsalt puhata ja suvitada, siis kutsusin Aivi seltsi. Päeval kondasime omakeskis ringi. Õhtuti käisime diskol tantsimas.

Meil õnnestus kogemata kiusata mingit väraval valves olevat last. Kuna oli saabunud soe ja päikseline päev, läksime otsisime üles umbes 4 km eemal asuva metsajärve, et ujuma minna. Koht oli teest eemal metsa vahel. Sinna viis nõlva taga asuv laudtee. Kuna koht oli nii rahulik, siis otsustasime panna näkki. Sulistasime keset järve ära ning siis tuli vette viivale parvele mingi turistidest vanapaar, kes samuti tulid ujuma. Mis seal siis ikka. Tuli ära mahtuda. Pärast nad lahkelt korjasid meid teekõrvalt üles ning pakkusid küüti tagasi laagripaika. Panid meid kenasti värava valve juurde õige teeotsa peale maha.

Olime esimesel õhtul juba selgeks saanud, et Kõrvemaa puhkekeskus suitsu ei müü. Et Aivi selle võimalusega päris arvestanud polnud, siis jalutasime pärastlõunal 5 km Aegviitu. Tanklast sai tema suitsu ja mina jäätist. Seejärel läksime kohalike vaatamisväärsustega tutvuma ehk siis surnuaiale. Sealt edasi läks enam-vähem mõistlikus suunas tee. Mõtlesime minna tagasi teistkaudu. Et ehk ikka viib suurele teele välja. Üsna kärmelt muutus kena liivane tee ebamääraseks nõgeseseks metsasihiks ja lõpuks kraaviks. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui jalanõud ära võtta, kraavist läbi sumbata ja läbi metsa otsida vähe kuivemaid radu ning üritada tagasi teepeale saada. Pärast siukest pingutust viskasin ma pöidla püsti, hääletasin meid autopeale ning saime tagasi värava juurde. Kui valvest mööda jalutasime, kommenteeris poisike ilmse nördimusega, et need jõuavad ikka igale poole.

Pühapäeval tagasi Tartu poole sõites otsis Aivi kaardilt üles järgmise kena väikse järve. Suutsime isegi leida sellel ujumiskoha. Kahjuks tegin ma vette minnes valearvestuse, et põhi vastu ei tule. Lõin jala valusti ära. Arvasin algul, et lõin vastu kivi ära, et põrutusest valu ja mis seal ikka. Ujusin ujumised ära. Välja tulles oli vererada järel. Autoni jalutamisega said minu Adidase tossud uue triibu juurde. Aivil oli õnneks antiseptik kaasas ja autoapteegist sai leitud sidet, millega jubedus kinni siduda. Linnas puhastasin ja sidusin oma katkist jalga uuesti. Paar järgmist päeva käisin perearsti vahet, kes haavu erinevate asjadega mäkerdas ja sidus. Jalg paraneb siiani. Aga ujuda oli tore.

Ühe nädalavahetuse käisin Haapsalus Mozartit laulmas. Eesti Segakooride liit pani taas kaks suurt koori kokku suurteoseid laulma. Mina läksin Tõnu Kaljuste juhatamisel Vesperae solennes de Confessore't laulma.  Eesti Segakooride Liidu suvekooli kontserdist kirjutati Postimehes ka arvustus. Teos oli minu jaoks raske. Samas kolme päeva tööga õnnestus teos lauldavaks kokku saada. Minu jaoks oli saavutus.

Puhkuse viimase nädalavahetuse veetsin rattamatkal. Algul olin plaaninud minna kuueks päevaks. Aga vahepeal tuli tädiks saamine ette ja jäin veidi kauemaks linna, et algul noorel perel abis olla. Matkale vihma jagus igasse päeva. Samuti vahvaid vaateid, elamusi ja rõõmu teadmisest, et hakkama sain. Sõitsime esmalt Tartust Varnjasse. Koosalt poest võtsime õhtusöögiks purgisuppi kaasa. Selgus, meie õnneks, et Varnjal oli ka pood. Söögi ja tee jaoks olin primuse kaasa võtnud. Aga mitte tikke.

Järgmisel päeval kolasime mööda väikseid Peipsi äärseid külasid. Varnjast läksime Kolkjasse. Sealt avastasime imelise Peipsiääre külastuskeskuse, kus saime suurema vihma eest varju, teed, kohvi ning sooja pirukat. Käsime Nina külas, Alatskivil, sealt edasi Kasepääle ning õhtuks Mustveesse. Üllastuseks sain teada, et Mustvees viisakat toitu ei pakutagi. Burger või siis sööklapraad.

Viimasel matkapäeval sõitsime Tormasse. Kolasime veidi mõisahoonete vahel ringi. Mõisas asuva pubi ees toimetas üks tragi naisterahvas, kellelt uurisime, et kas koht on lahti, et hommikukohvi saada. Selgus, et kuigi nende avamisaeg oleks alles tunni aja pärast, kutsusid nad meid lahkelt sisse, tegid teed-kohvi ja mõlemile suured pannkoogid moosiga. Siuke toitva pausi najal sõitsime edasi Laiusele. Üle paarikümne aasta nägin taas lossivaremeid, milles kunagi ronimas käisin. Seal esimest korda ronisin kiivriga, kuna müürid on varisemisohtlikud. Varemete keskel oli puidust platvorm, millel oli hea päevitada. Kui mõte hakkas piknikule liikuma, siis hakkas sadama. Pakkisime asjad kokku ning sõitsime edasi Jõgeva poole. Tuli korralik vihm, mis kastis läbimärjaks. Jõgeval saime vahetada kuivad riided selga, läksime rongile ning poole tunni pärast olime tagasi Tartus.

Ja selliste seikluste järel sai puhkus läbi.