Lauad ja laulud

See nädal on tööpäevad olnud parajad hullumised. Õhtuks aju kärssab. Esmaspäeval läksin õhtul korterisse ja kiskusin raevukalt laudu üles. Töö edenes päris hästi. Teisipäeva õhtul suundusin taas korterisse lammutama, kui dirigent mulle helistas, et kas laulma ka tuled. Nimelt oli tolleks õhtuks kokku lepitud minu ja veel ühe lauljaga proov. Mina olin selle täielikult ära unustanud. Personaalproovi! Olin omale õhtuks lammutama saanud abilise, kes juba närviliselt ukse taga ootas. Nii läksin kõige pealt abilist tuppa laskma ja poole tunnise hilinemisega õnnestus lõpuks ka proovi jõuda.

Eile õhtul oli mul samuti kooriproov. Pärast eelmist prohmakat, kokkulepitu meelespidamisega enam probleeme ei olnud. Kahju oli küll, et ise taas lammutama ei jõudnud. Mozarti õppimine on tõsine katsumus. Ladina keel on suuresti vaid jabur jada häälikuid. Partii ise on minu häälele mugav laulda. Samas on seal keerutusi ning elemente, mille selgeks saamisega tuleb veel tublisti tööd teha. 

Eile õhtul kutsus Ülvi mind kaasa Ultima Thule juubelikontserdile. Läksin hea meelega. Õhtu oli ilus ja soe ka. Esimesed pool tundi esitati minu jaoks täiesti tundmatuid lugusid. Mingi hetk tuli Vaiko Eplik lavale. Siis tundmatud lood jätkusid, aga vähemasti hea häälega laulja esituses. Lõpuks jõudis lavale ka Mäks ning tuntud lood. See oli tore. Kahjuks see hetk, kui nii Mäks kui Riho Sibul mõlemad laulsid, oli väga valus kuulata. Kehv diktsioon ja nii mööda kui mööda lauldud. Ikka üldse ei häälestunud. Kui oli vaid üks laulja, siis kannatas paremini kuulata. Lõpus lisalugude ajaks olid lauljad end nii kännuämblikeks ära joonud, et Liivimaa pastoraali ajal jalutasin minema, panin klapid muu muusikaga pähe ja lugesin kontserdi lõppenuks.

Viimasel ajal olen tööpäeva järel usinalt lauajalkat mänginud. Natuke hirmus on mõelda, et puhkus tähendab kuuks ajaks pausi ka sellest.