I hate my life hooaeg

Viimasel ajal tööl on masendus. Sain ühe mahuka andmetöötluse tööülesande. Tegelesin sellega nädal aega ühe ja teise külje pealt. Küsisin teistelt abi. Ja jõudsin järeldusele, et olemasoleva aja ja võimaluste piires pole seda võimalik lahedada. Mul pole vajalikul kujul andmetele ligipääsu. Teavitasin ülemusi, tegin ära, mis oli võimalik. Eile esitasin ära.

Täna hommikul ootas ees kiri, et kui see on valmis, siis on vaja veel teha selle sama töö raames järgmised asjad. Uut ülesannet pole võimalik isegi osaliselt lahendada. Ülejäänud tänane päev on hõlmanud varasemalt tehtule parandusi ja täpsustusi. 

Järgmisel nädalal ootab mind taas õudus: süsteemi testimine, milleks vajalike testjuhtumite loomine pole suuresti minu poolt võimalik ja otsimine on tuhandete seast vajalike erandite ükshaaval välja noppimine. Ehk siis tavaline ajukepp, mida jagab argipäev.

Mulle meeldib see karge ja selge sügisilm, mis õues on ja lund lubab. Kui ilm aga lubadused teoks teeb, siis tarvis omale kärmelt talvine klaasipesuvedelik ja rehvivahetusaeg hankida. Tuleva nädalavahetus on koorilaager. Tarvis siis linnast välja sõita.

Teisipäeva õhtul läksin Toomemäele jalutama. Ilus oli vaadata kollaste lehtede puid õhtuses lambivalguses. Läksin sahistasin lehtedes ja käisin kiikumas. Kuna juba siuke lonkimistuju oli peal, siis läksin ka järgi kaema vast korda tehtud Kaarsilda.