30 päeva loome-väljakutse #2

 Luuletus sinu hommikust

Ärkan, tahtmata ärgata.

Hindan algavat päeva:

kas tundub parem, kui öö? 

Vist võib voodist lahkuda.

30 päeva loome-väljakutse #1

See päev, kui on palavik

Tee ulatub voodist tuppa ja tagasi

Oma kergelt kõikuva pildiga 

Kutsub külla unenägusid, 

kus on veel suvi.

Kuigi juba mardikad magavad.

#kirjutamisekuu 1. Hüvasti

Hüvasti vaba aeg.
Ma sind ei meenuta.
Mu mõtted tõttavad mujal,
kus on kiire.

Matile inimesi kallistama

Eile lõpetasin pühade aegse trennipausi.

Septembris võtsin omale uue hobi: läksin maasvõitluse baaskursusele. Mul nimelt üks töökaaslane eelmisest talvest saati pidevalt rääkis, kuidas tema käib matil higiseid mehi kallistamas ja kui äge see on. Kuna mingit trenni võiks ikka teha ja võitluskunstide teema mind paelub, siis läksingi.

Nüüd selgus, et ongi äge. Treenerid, trennikaaslased, rahulikult erinevate võtete kallal nikerdamine.

Peale pausi nõudis kohale jõudmine tavalisest veidi suuremat enda motiveerimist. Trennis oli osalejaid hoolega. Naisi ja mehi suht pooleks. Sain soojendusrulli ning esimesed drillid teha mees-paarilisega. Ja pärast naistega. Nii edasijõudnute kui algajatega. Kuna ülesandeks oli rahulikult ja samm-sammult keerulistest asenditest põgenemine ning selle takistamine, siis põnev oli märgata, kuidas mingite kohtade peal tekkiski mõtted, mida võiks teisiti teha, et soovitud eesmärki paremini saavutada. Naispaarilistega sparre tehes sageli avastan, et üritan kompenseerida tehnika oskuste nappust jõuga. Selliste kohtade peal tuletan endale meelde, et sedasi ma ei õpi, tuleb võtta rahulikumalt.

Täna lihased lahkelt meenutavad, et eile sai liigutatud.

Jõulude ettevalmistuste seiklused

Jõulude eel oli üks meeleolukas laupäev. Mul oli käsil vaba päev pika nimekirja tegemist vajavate toimetustega.

Oli tarvis leida veel mitmeid kingitusi, ent poodlemine pole kunagi kuulunud minu meelistegevuste hulka. Sestap tegin plaani, kuhu vahele pikkida mitmeid muid tegevusi.

Hommikupoolik sai sisustatud jõulukaartide kirjutamisega. Milline kaart, mis sõnumiga ja kellele. Kes vahepeal kolinud on ja mis tal aadress üldse olla võiks. Pärastlõunast said kaardid postkontorisse viidud, hangitud kingipaberid ja paelad.

Kuna jõulude eel Tartu Kunstnike Maja korraldab aastanäituseid, siis läksin vaatama, mida toredat seal paistab. Sedapuhku kõnetasid pigem noorema põlvkonna kunstnikud nagu Ruudu Rahumaru ja Kairo oma värviküllaste ja emotsionaalsete töödega. Meeldejääva kontrasti lõid kunstnik ja modell maalide paarid. Üks meeskunstnik oli teinud alasti naine, riides mees maalipaari. Lihtsalt inimesed. Ühelt naiskunstnikult oli maalipaar: alasti naismodell ja alasti kunstnik molberti kõrval. Stereotüüpne vs värskendavalt humoorikas.

Kuna mul ema pikemat aega tegeleb remondiga, siis külastasin seda töötandrit. Huvitav oli näha, kuidas elamine on muutunud (nt üks kunagine kinni ehitatud uks taas avatud) ning mis tööd ees ootamas.

Aparaaditehases külastasin sinna loodud uut kunstipoodi Tartu pood. Rõõm näha, et lisandub võimalusi erinevat kunsti hankida. Seal hulgas, et noorema põlvkonna kunstnikud saavad kohti, kuhu oma töid müüki anda. Gildi galerii ning eKunstisalong on oma valikus sarnased ja pigem klassikaliselt ootuspärased.

Tartu Kaubamajas ootas ees aga elamusüllatus. Parkisin keldrikorrusele auto ära, suundusin lifti. Tõmbasime koomale, et viimased inimesed ka lifti mahutada, sõitsime pool korrust ning lift seisukus.

Kõik.

Olime seal tihedalt 11-kesi kinni. Ruumi väga liigutada polnud. Ventilaator töötas ja andis õhku hingata. Liftis on info, et sinna võib siseneda kuni 13 inimest ja kuni 1000kg.

Meie seast üks helistas ja andis Kaupsile probleemist teada. Natukese aja möödudes helistas ta uuesti, sest midagi ei olnud toimunud ja meile mingit infot polnud antud. Küsis, mida on ette võetud ja millal on lootust liftist välja saada. Talle vastati, et 20 min pärast peaks liftitehnik jõudma. Aeg venis. Üks isa võttis oma väikse poja lifti käsipuule istuma, et sellel kõrguvate inimeste vahel natuke kergem olla oleks. Mustlasest vanaproua mitmel puhul valjuhäälselt vihastas olukorra üle. Et miks lifte üldse tehakse, miks nii kaua aega läheb, oli siis vaja Kaubamajja tulla, helistatagu ometi uuesti jne. Tema poeg rahustas teda sellistel hetkedel, et ta vähemasti sedasi valjusti ei karjuks.

20 minuti möödudes helistasime liftist taas, et millal välja saame, et meil on kitsas, et üks vanaproua on ärev. Meile taas vastati, et liftitehnik pole veel jõudnud.

Lõpuks õnnestus umbes 40 minuti möödudes liftist välja saada. Meie ees ei vabandatud. Lihtsalt oli pääsemine. Kogu liftis lõksus olemise aja ei võetud meiega Kaubamaja poolt ühendust, et olukorrast teada anda. Tegin endamisi nalja, et see on tasuta parkimistunni hind.

Välja saades lubasin endale, et sel päeval ma Kaubamaja lifte ei kasuta, läksin Gustavisse, tellisin sealt astelpaju limonaadi ja prae, hingasin sisse-välja ning tuletasin meelde, et nüüd on kõik hästi.

Et õhtu lõpetada rahulikumas meeleolus, läksin ERMi Mari Jürjensi kontserdile. Piletit ma ette ei ostnud. Kuigi ametlikult oli kontsert välja müüdud, sain kohapealt pileti. Kuulasin poolteist tundi toredaid rahulikke jutustusi muusikas.

Lõpuks koju jõudes mõtlesin, et oli ikka alles päev.

Matšokultuuri õied

Käisin nädalavahetusel kõrtsus. Pirogovi sattudes mõtlesin natuke aega, kas tahan seal mõne aja olla või mitte. Kuna leti ääres istus mingi vanamees, kes kangesti minu suunas üritas jõllata, siis mõtlemise ajaks sättisin end ohutusse kaugusse tema selja taga.

Otsustasin jääda ja tellisin omale tassi teed. Otsisin kaardi välja, et maksta, kuid see vanamees oli juba toppinud oma kaardi makseterminalile nii, et ma ei näinud ei makstavat summat ega saanud ise kaardiga oma arvet tasuda. Üritasin oma kaarti vahele saada, mille peale mulle inglise keeles teatati, et ei, tema maksab.

Boonuse sellele nõmedale olukorrale lisas baaridaam, kes tänas tüütu vanameest, et see oli nii lahke olnud ja minu arve tasunud. Visates minu suunas etteheitva pilgu. Sest ilmselgelt TULEB mehi tänada selle eest, et kui nad eiravad naiste soove ja sunnivad enda tahte peale. Täiega haige. Ma täiesti selgelt soovisin ise maksta. Aga nagu fuck that, mingit rõvedikku tuleb hoopis tänada.

Kuperjanovi retk

Eile taas töökaaslastega võtsime mõned õlled ja käisime kõrtsis. Muuhulgas üks tüüp hakkas rääkima, et järgmine päev tuleb Kuperjanovi retk: 23 km kõndimist, äkki ma tahan ka tulla. Mõtlesin veidi järgi, vaatasin FBst ürituse infot ja leidsin, et äge mõte. Leppisime kokku, et tüüp võtab mu hommikul 8.30 autole. Minu vaadata oli, et selleks ajaks olen ärkvel ja valmis liikuma.

Töökaaslastega (mõnede vapramatega) jõudsin Pirosse lauajalkat mängima. Tore, et kord kuus ikka õnnestub. Eile sain ka paari oskajamaga mängida. Nt Raido. See oli tore, pingeline ja sundis oskusi meelde tuletama. Keskööks muutusin kõrvitsaks ja läksin ära koju.

Täna hommikul ajasin 7.15  kargu alla. Uni oli korralikult kallal. Samas kokkulepe ja värgid. Nuputasin, kuidas jalutamiseks riietuda ja ajasin mööda sahtleid ning kappe vastavaid riideid taga. Kott koos, kobisin õue, istusin autosse ning suundusime Tabiverre. Meeleolu oli unine, kuid rõõmus.

Tabiveres pakiti meid DAFi kasti. Sõitsime Puurmani, registreerusime ära. Nägin mõnesid Naiskodukaitsest tuttavaid nägusid. Matka juhatas siis Kiili kõne. Kuperjanovit kehastaja esitas meile retke alguse kõne Kuperjanovilt. 

Asusime jäist teerada pidi Tabiverre teele. Matkale oli korraldatud 5 vahepunkti erinevate vabatahtlike ülesannete ning kuuma teega. Proovisin õhupüssi, elustasin pilditut Annekest. Ühes punktis oli korraldatud takistusrada: roomasin käpuli maskeerimisvõrgu alt läbi, ronisin üle võrgu, roomasin vähe suurema masina rehvide torust läbi, rullisin üle rippuva võrgu... Ilm oli ilus. Parajalt karge, enamasti pilves ja hea liikuda.

Kui pool maast oli läbitud, hakkas väsimus vaikselt tunda andma. Viimase 5 km peal nägime, kuidas laibaautod sõitsid mööda rada edasi-tagasi, korjasid väsinumaid matkajaid peale ning viisid, kas natuke maad edasi või suisa finišisse. Viimased kilomeetrid läksid vaevaliselt. Ei mingit mõtlemist väsimusele, ainult üks jalg teise ette, ja jälle ja jälle.

Lõpus ootas Kuperjanov isiklikult õnnitlema matka läbimise puhul ning pani sellekohase medali kaela. Finišis saime kuuma seljankat, teed. Kuna finiš oli Tabivere muuseumi juures, siis käisin uudistasin põgusalt sealgi ringi. Kobisime väsinult, aga rahulolevalt autosse ja tulime tagasi Tartusse. Toredalt veedetud laupäev.

Nüüd diivanil olen väga rahul asjaoluga, et täna ma rohkem kuskile uitama ei lähe. Homme ilmselt jooksma ei jõua. Ma kahtlustan.