Eile lõpetasin pühade aegse trennipausi.
Septembris võtsin omale uue hobi: läksin maasvõitluse baaskursusele. Mul nimelt üks töökaaslane eelmisest talvest saati pidevalt rääkis, kuidas tema käib matil higiseid mehi kallistamas ja kui äge see on. Kuna mingit trenni võiks ikka teha ja võitluskunstide teema mind paelub, siis läksingi.
Nüüd selgus, et ongi äge. Treenerid, trennikaaslased, rahulikult erinevate võtete kallal nikerdamine.
Peale pausi nõudis kohale jõudmine tavalisest veidi suuremat enda motiveerimist. Trennis oli osalejaid hoolega. Naisi ja mehi suht pooleks. Sain soojendusrulli ning esimesed drillid teha mees-paarilisega. Ja pärast naistega. Nii edasijõudnute kui algajatega. Kuna ülesandeks oli rahulikult ja samm-sammult keerulistest asenditest põgenemine ning selle takistamine, siis põnev oli märgata, kuidas mingite kohtade peal tekkiski mõtted, mida võiks teisiti teha, et soovitud eesmärki paremini saavutada. Naispaarilistega sparre tehes sageli avastan, et üritan kompenseerida tehnika oskuste nappust jõuga. Selliste kohtade peal tuletan endale meelde, et sedasi ma ei õpi, tuleb võtta rahulikumalt.
Täna lihased lahkelt meenutavad, et eile sai liigutatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar