Jõulude eel oli üks meeleolukas laupäev. Mul oli käsil vaba päev pika nimekirja tegemist vajavate toimetustega.
Oli tarvis leida veel mitmeid kingitusi, ent poodlemine pole kunagi kuulunud minu meelistegevuste hulka. Sestap tegin plaani, kuhu vahele pikkida mitmeid muid tegevusi.
Hommikupoolik sai sisustatud jõulukaartide kirjutamisega. Milline kaart, mis sõnumiga ja kellele. Kes vahepeal kolinud on ja mis tal aadress üldse olla võiks. Pärastlõunast said kaardid postkontorisse viidud, hangitud kingipaberid ja paelad.
Kuna jõulude eel Tartu Kunstnike Maja korraldab aastanäituseid, siis läksin vaatama, mida toredat seal paistab. Sedapuhku kõnetasid pigem noorema põlvkonna kunstnikud nagu Ruudu Rahumaru ja Kairo oma värviküllaste ja emotsionaalsete töödega. Meeldejääva kontrasti lõid kunstnik ja modell maalide paarid. Üks meeskunstnik oli teinud alasti naine, riides mees maalipaari. Lihtsalt inimesed. Ühelt naiskunstnikult oli maalipaar: alasti naismodell ja alasti kunstnik molberti kõrval. Stereotüüpne vs värskendavalt humoorikas.
Kuna mul ema pikemat aega tegeleb remondiga, siis külastasin seda töötandrit. Huvitav oli näha, kuidas elamine on muutunud (nt üks kunagine kinni ehitatud uks taas avatud) ning mis tööd ees ootamas.
Aparaaditehases külastasin sinna loodud uut kunstipoodi Tartu pood. Rõõm näha, et lisandub võimalusi erinevat kunsti hankida. Seal hulgas, et noorema põlvkonna kunstnikud saavad kohti, kuhu oma töid müüki anda. Gildi galerii ning eKunstisalong on oma valikus sarnased ja pigem klassikaliselt ootuspärased.
Tartu Kaubamajas ootas ees aga elamusüllatus. Parkisin keldrikorrusele auto ära, suundusin lifti. Tõmbasime koomale, et viimased inimesed ka lifti mahutada, sõitsime pool korrust ning lift seisukus.
Kõik.
Olime seal tihedalt 11-kesi kinni. Ruumi väga liigutada polnud. Ventilaator töötas ja andis õhku hingata. Liftis on info, et sinna võib siseneda kuni 13 inimest ja kuni 1000kg.
Meie seast üks helistas ja andis Kaupsile probleemist teada. Natukese aja möödudes helistas ta uuesti, sest midagi ei olnud toimunud ja meile mingit infot polnud antud. Küsis, mida on ette võetud ja millal on lootust liftist välja saada. Talle vastati, et 20 min pärast peaks liftitehnik jõudma. Aeg venis. Üks isa võttis oma väikse poja lifti käsipuule istuma, et sellel kõrguvate inimeste vahel natuke kergem olla oleks. Mustlasest vanaproua mitmel puhul valjuhäälselt vihastas olukorra üle. Et miks lifte üldse tehakse, miks nii kaua aega läheb, oli siis vaja Kaubamajja tulla, helistatagu ometi uuesti jne. Tema poeg rahustas teda sellistel hetkedel, et ta vähemasti sedasi valjusti ei karjuks.
20 minuti möödudes helistasime liftist taas, et millal välja saame, et meil on kitsas, et üks vanaproua on ärev. Meile taas vastati, et liftitehnik pole veel jõudnud.
Lõpuks õnnestus umbes 40 minuti möödudes liftist välja saada. Meie ees ei vabandatud. Lihtsalt oli pääsemine. Kogu liftis lõksus olemise aja ei võetud meiega Kaubamaja poolt ühendust, et olukorrast teada anda. Tegin endamisi nalja, et see on tasuta parkimistunni hind.
Välja saades lubasin endale, et sel päeval ma Kaubamaja lifte ei kasuta, läksin Gustavisse, tellisin sealt astelpaju limonaadi ja prae, hingasin sisse-välja ning tuletasin meelde, et nüüd on kõik hästi.
Et õhtu lõpetada rahulikumas meeleolus, läksin ERMi Mari Jürjensi kontserdile. Piletit ma ette ei ostnud. Kuigi ametlikult oli kontsert välja müüdud, sain kohapealt pileti. Kuulasin poolteist tundi toredaid rahulikke jutustusi muusikas.
Lõpuks koju jõudes mõtlesin, et oli ikka alles päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar