Eile taas töökaaslastega võtsime mõned õlled ja käisime kõrtsis. Muuhulgas üks tüüp hakkas rääkima, et järgmine päev tuleb Kuperjanovi retk: 23 km kõndimist, äkki ma tahan ka tulla. Mõtlesin veidi järgi, vaatasin FBst ürituse infot ja leidsin, et äge mõte. Leppisime kokku, et tüüp võtab mu hommikul 8.30 autole. Minu vaadata oli, et selleks ajaks olen ärkvel ja valmis liikuma.
Töökaaslastega (mõnede vapramatega) jõudsin Pirosse lauajalkat mängima. Tore, et kord kuus ikka õnnestub. Eile sain ka paari oskajamaga mängida. Nt Raido. See oli tore, pingeline ja sundis oskusi meelde tuletama. Keskööks muutusin kõrvitsaks ja läksin ära koju.
Täna hommikul ajasin 7.15 kargu alla. Uni oli korralikult kallal. Samas kokkulepe ja värgid. Nuputasin, kuidas jalutamiseks riietuda ja ajasin mööda sahtleid ning kappe vastavaid riideid taga. Kott koos, kobisin õue, istusin autosse ning suundusime Tabiverre. Meeleolu oli unine, kuid rõõmus.
Tabiveres pakiti meid DAFi kasti. Sõitsime Puurmani, registreerusime ära. Nägin mõnesid Naiskodukaitsest tuttavaid nägusid. Matka juhatas siis Kiili kõne. Kuperjanovit kehastaja esitas meile retke alguse kõne Kuperjanovilt.
Asusime jäist teerada pidi Tabiverre teele. Matkale oli korraldatud 5 vahepunkti erinevate vabatahtlike ülesannete ning kuuma teega. Proovisin õhupüssi, elustasin pilditut Annekest. Ühes punktis oli korraldatud takistusrada: roomasin käpuli maskeerimisvõrgu alt läbi, ronisin üle võrgu, roomasin vähe suurema masina rehvide torust läbi, rullisin üle rippuva võrgu... Ilm oli ilus. Parajalt karge, enamasti pilves ja hea liikuda.
Kui pool maast oli läbitud, hakkas väsimus vaikselt tunda andma. Viimase 5 km peal nägime, kuidas laibaautod sõitsid mööda rada edasi-tagasi, korjasid väsinumaid matkajaid peale ning viisid, kas natuke maad edasi või suisa finišisse. Viimased kilomeetrid läksid vaevaliselt. Ei mingit mõtlemist väsimusele, ainult üks jalg teise ette, ja jälle ja jälle.
Lõpus ootas Kuperjanov isiklikult õnnitlema matka läbimise puhul ning pani sellekohase medali kaela. Finišis saime kuuma seljankat, teed. Kuna finiš oli Tabivere muuseumi juures, siis käisin uudistasin põgusalt sealgi ringi. Kobisime väsinult, aga rahulolevalt autosse ja tulime tagasi Tartusse. Toredalt veedetud laupäev.
Nüüd diivanil olen väga rahul asjaoluga, et täna ma rohkem kuskile uitama ei lähe. Homme ilmselt jooksma ei jõua. Ma kahtlustan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar