Vägivaldurite nädal

Viimasel ajal mul on päris mitu häirivat olukorda olnud vägivaldsete meestega.

Laupäeval sõitsin autoga Saatsesse. Tartust natuke välja sõitnud, jäin ühe auto taha. Algul vaatasin, et kiirus enam-vähem sobib. Siis aga jäi ta oluliselt aeglasemaks. Ootasin sobiva koha ja hakkasin mööda sõitma. Teise auto meesjuht hakkas selle peale raevunud pidevalt signaalitama, lisas kiirust. Kui sain möödutud, siis ta ikka signaalitas, vilgutas tulesid ja võttis pea järgmiseks kümneks kilomeetriks mulle sappa, kuigi oli just 20 km/h aeglasemalt sõitnud.

Ma ei tea, kas tema raev tuli sellest, et naine temast mööda sõitis või väikeauto, sest eelmisele möödujale ta siukest tsirkust ei korraldanud. 

Kui sain tagasi reastutud, siis teise juhi liiklusraev oli mu nii ära hirmutanud, et värisesin rooli taga. Oleksin tahtnud teeserva tõmmata ja rahuneda. Kuna psühhopaat mul sabas sõitis ja just seda taotles, siis pidin enda turvalisuse pärast edasi sõitma. Muidu oleks viimati veel peksa saanud või vähemalt läbi sõimatud.

Uus nädal tõi uudise, et vanaisa on surnud. Vanaisa soov olevat olnud, et ei tuleks kirstu ümber käimist. Isa tõlgendas seda nii, et lahkunuga hüvasti jätta ei või. Kui ma ütlesin, et minu jaoks oleks oluline tuhastamisel kohal olla, siis tema ütles et ei või ja tema seisab lahkunu soovi eest. Üritasin viidata, et mina olen elus ja see mulle oluline, aga minu tunded isale ei loe. Tõdesin, et see kahjustab minu ja isa suhteid. Isa lihtsalt hakkas selle peale märtrit mängima. Tema kontrollimängudega teiste kahjustamine ju ei loe. Miks mina teda ei toeta? Vägivaldse lapsevanema omamise rõõmud. 

Eile oli meie majas mingi koosolek algamas. Selle eel üks koosolekuks kohale tulnud arendajatest tuli meie kontorituppa, et rõõmsalt juttu puhuda ja mind nillida. 

Veebruaris oli meil tööl ühe projekti lõpetamise puhul arendajatega retro ja pärast kõrtsus tähistamine. 

Üks arendajatest mitme õlle järel asus vestlusega minu tähelepanu monopoliseerima, kuigi eelnevalt olin vestelnud enda jaoks huvi pakkuvamate inimestega. Vestlus oli enam-vähem huvitav. 

Kui õhtu oli juba läinud päris pikaks, hakkasid teised lahkuma ning üritasin samuti leida viisi vestlus lõpetada ja koju minna. Teiste lahkumise järel arendaja hoopis kahmas mind suudelda, üritas paaril korral tussi krabada (mis tal ebaõnnestus, kuna ma üritasin teda eemale tõrjuda ja mul oli maani pikk kitsas seelik seljas) ja sinna juurde rääkis, kuidas ta projekti kaks aastat on pidevalt fanatseerinud kontoris minu keppimisest ja kuidas me seda nüüd edaspidi teha võiks. 

Öäkk! 

See mees on 40-kanti abielus, värskelt teise lapse isaks saanud ning minu teada juhendab ülikooli juures tudengeid. 

Ma üritasin sealt võimalikult kiirelt minema saada. Selgitasin, et midagi ei ole ega tule. Et, kui ta üritab kontoris seda teemat jätkata, siis ma panen seda pahaks. Kui lõpuks haardest välja sain ja üleriided selga, et ära minna, siis tuli mind saatma. Ma ütlesin, et ei. Ja ta saatis mind kesklinnast Illusioonini, kuni lõpuks loobus. See oli väga rõve. 

Järgmine hommik ta skype'is vabandas oma käitumise pärast. Näib, et nüüd ta on piisavalt julgust kogunud, et jätkata.