Poolmaratonilt tagasi

Eile käisin 7. Noarootsi kepikõnni- ja käimismaratonil. Sõprade abiga sain kontakti ühe Tartust mineva seltkonnaga ning hommikul 6.30ks vedasin end Vanemuise alumisse parklasse. Kohale jõudsime aegsasti. Registreerimistelkide juures trehvasin Piretit. Põgusalt kallistasime, ajasime mõne sõna juttu ning ta tõttas korraldustegemiste juurde. Ma kooserdasin mööda Tuksi Spordikeskuse platsi ringi ning uudistasin, kus mis asub. Nägin ära ka Karu, kellele jõudsin vaid tervituseks viibata kõigi tema tegemiste vahele.

Kl 11 oli maratoni ja poolmaratoni start. Mitmesaja inimesega hakkasime maratoni kaare alt massina liikuma. Esimeste minejate samm oli väga hoogne. Tundsin, et see pole päris minu tempo ja rahulikult minnes vajusin esimest massist välja. 7 km kõndimise järel jõudsin esimesse punkti mere ääres. Tuul, vaade, võileivad, pähklite ja marjadega šokolaadibatoon. Istusin murule maha ning nautisin pausi. Edasi viis tee mõnda aega mööda randa. Liivaselt, kiviselt, mugavaimat käimisrada otsides. Tagasi metsa vahele jõudes hakkas putukate rünnak. Ei tahtnud enam rahulikult uidata, kui sääsed närivad, ja hakkasin kiiremalt liikuma. Paras samm oli 1km käia maha 10 minutiga. Kella pealt päris lõbus ka vaadata, et kaugel olen ja kunas järgmist kilomeetrit märkiv post võiks tulla.

4h 21min pärast alustamist jõudsin finišisse. Ära tegin! Väss oli peal. Võtsin omale kausi suppi, sõin ning kobisin sauna. Laval käimise võtsin põhjalikumalt ette. Väga mõnus oli väsinud lihased sedasi läbi kuumutada. Kuna meie bussist mitmed olid läinud 43km kõndima, siis oli mitu tundi oodata. Leidsin mugava koha puuvarjus. Lugesin raamatut. Kl 23ks jõudin tagasi Tartu.

Täna on unine olla ja päris palju valutavaid kohti leidub.

Laupäeva päeval tuli õde külla. Ettevalmistustena vooderdasin ohtlikumad kohad toolide-patjadega ning korjasin kõikvõimaliku põrandalt ära. Lapsekindlamaks.

Laupäeva õhtul käisin Raadi lennukiangaaris TÖNK teatrietendust vaatamas. Trad Attack lavaka lõpetajatega. Lavaka tudengid oleks nagu maha jooksnud kunagistelt pärimusmuusika salvestistelt. Mõneti küüniliselt kõrvutati kunagisi mänge, tavasid ja kombeid tänapäevase euromaailmaga. Tulemusena oli näha, kuidas kunagine kultuur on nüüd vaid kujud muuseumis, mida uudistada ja tarbida.

Reedel olid taas ulmikud. Kuulasin ette raamatu esitlust ja autorite kommentaare. Pärast õlle lahendamist suundusin keldri-olemisele. Seltskonda oli omajagu. Juttu jagus poole ööni. Irisel oli mustjas kirsipunase metallik-läikega huulepulk. Kui ütlesin talle, et äge värv, siis pakkus mulle ka proovida.

Ühtekad. Pildistas: Jaana Muna