Tahaks erinevatesse sõndasesse välja valada oma väsimuse, pettumuse ja kurbuse, aga enam ei jõua.
Jõulud lähenevad. Tööl arutasime jõululõunaid ja toa kaunistamist. Murelikult mõtlen kodustele jõulukinkide tegemisest. See aasta on vaja suurtes kogustes loovust. Ja aega enam väga pole.
Eelmine nädalavahetus käisin Aiviga linnas. Trehvasin taas lauajalkatüüpi. Ajasime juttu ja mängisime. Õhtu jooksul jõudsin tõdemuseni, et ma pole temast huvitatud. Tegelane üks hetk juhtis mu tähelepanu, et öösel kõrtsus on rase naine. Kui ma ei reageerinud rabavale uudisele kuidagi, siis ta proovis uuesti: "Saad sa aru, rase naine kõrtsus, öösel. Kas ta lapsel ei peaks olema uneaeg? Ta peaks hoidma lapse unerežiimi." Inimlik lollus on piiritu.
Korteris esimene lakikiht on põrandal. Nüüd on tarvis pahteldada ja parandada. Seejärel tuleb vahelihv teha ning koristada. Ja siis uus kiht lakki. Lakiga läks kohe hele põrand tumedamaks.
Kuna päris pikalt on olnud pidevalt halb ja kurb, siis mõtlen, mida ma oma elult tahan. Asju on vaja muuta, aga mida ja kuidas? Kas ma peaks uuesti kriitilise pilguga üle vaatama, kuhu ma oma aega ja energiat panustan? Nii palju on asju, mis ei tööta. Kas sellega üldse on vaja siis jamada? Näiteks kas uuel aastal peatada Naiskodukaitse liikmelisus. See pole minu jaoks oluline. Uuest aastast võib koor omadega tegevuse lõpetada. Koori arendamisse ja hoidmisse mul pole soovi panustada. Ma eelistaks seal edasi laulda, aga dirigendi leidmise nimel ei võimle. Ma olen kinni jäänud tegevustesse ja mõtetesse, mis mind edasi ei vii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar