Sellest hoolimata oli mul nädalavahetuseks tehtud põnev plaan, mida ma ei raatsinud haige olemisele loovutada.
Reede hommiku ajasin 6 paiku kargu alla. Sain kolleegidega parklas kokku ning suundusime Tallinna. Reedene päev oli sisustatud MapInfo seminariga - mis uuendusi see geoinfo programm on läbi teinud ning mida huvitavat inimesed geoinfoga teevad. Näiteks Tšiilis kasutatakse mobiilset positsioneerimist maavärinate korral evakueerimisvajaduse hindamiseks. Ehk siis vaadatakse, kui palju kuskil on telefonide kasutajaid, kuhu koonduvad, kuidas liiguvad ja kas jäävad ohupiirkonda hoolimata eelhoiatusest.
Reede õhtu läksime Ainariga Kadrile külla. Võtsime veidi külakosti kaasa ning ajasime õhtu otsa juttu.
Laupäeval läksin NKK Tallinna ringkonna naisi koolitama. Linnapeal seiklemisel avastasin, et nutitelefon teeb elu ikka kordi lihtsamaks - vaid ütle kuhu minna ja juba näen bussiaegu ning teekonda. Kolm tundi ja palju küsimusi hiljem oli rõõmus tunne, et midagi asjalikku on korda saadetud. Läksin otsisin omale miskit hamba alla.
NO teatri poole suundudes nägin Estonia ees pintsaklipslaste horde, kes ebaõnnestunud presidendi valimise ürituselt minema valgusid. Läksin vaatama NO99 draamatükki "Mu naine vihastas". Mulle meeldis. Oli piisavalt eluline, jättis ruumi kaasa mõelda ning kohati läks hoogsaks mölluks ära. Huvitav oli näha tavalisest erinevat teatrietendust.
Pärast jalutasime Kadriga mööda vanalinna. Raekojaplatsis sattusime tuletantsijatele. Hullu ilus on ikka vaadata. Kalamajast leidsime hubase kohviku, mis lubas rohkem, kui pakkus. Aga eks juhtub.
Pühapäeval läksime õe ja emaga Tallinna lähistele vanaonule külla. Polnud teist vist viimased 5 aastat näinud. Juttu jagus. Uuriti meie elu ja tegemiste kohta. Ma omakorda uurisin, mis ametite peal vanaonu töötanud on. Nimelt ta viitas mitmel puhul oma juhtimiskogemusele ning muidu on siuke erksa mõtlemisega inimene, siis tekkis huvi, et millega ta oma kogemused kogunud on.
Tallinna tagasi suundudes olime mõelnud porgandiga Tartusse tulla. Et hea mugav: ühe rongi pealt maha ning kohe teise peale. Tallinna jõudes selgus, et ega bussiga ei olekski saanud. Piletid olid mingi 21ni õhtul juba välja müüdud. Meil rongiga vedas, et saime kogu oma seltskonnaga istuma ning kokku. Rongis oli näha küll selliseid, keda ootasid vaid seisukohad terveks selleks mitmeks tunniks reisiks.
Hetkel üritan teha enda jaoks midagi loomuvastast ja võtta rahulikumalt. Ei mingit trenni, ei mingit remonti. Vaid töö ja kodu. Saab näha, kas tervis hindab minu pingutust ja tuleb varsti tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar