Läksin sel nädalal Tartu Budoklubi trenni. Jupp aega olen tahtnud võitluskunsti õppima minna. Varasemalt olen taijiga tegelenud. Meeldis küll, aga too oli rohkem rahulik võimlemine ja õigel hetkel eest ära astumise kunst, kui midagi aktiivsemat.
Sel nädalal olen nüüd kolmel korral trennis käinud. Esimene trenn algas konkreetselt ja karmilt: pool tundi jooksu, siuke üle 2 km ring. Jooksmine on asi, mida ma olen terve elu siiralt vihanud. Viimati üritasin ennast selleks sundida 2008 aastal. Oma üllatuseks, küll üliaeglases tempos, suutsin enamus teekonnast joostes läbida. Trennis järgnesid kätekõverdused, kõhulihaste harjutused ning asusime õppima esimesi käelööke ning tõrjumisi. Elevust jagub. Täna on väga palju valusaid lihaseid. Samas ka teadmine, et olen harjutanud.
Eelmine reede käisin Viljandis Отава Ё-d kuulamas. Muusika oli rõõmus ja tore nagu neil ikka. Osadest vene keelsetest vahetekstidest õnnestus isegi aru saada. Lood haarasid tantsima.
Laupäeva hommikul helistas mulle Kärts, et on Tartus ja võiks kokku saada. Läksime koos Maarjalaadale kolama. Mina leidsin omale sügisese sõrmede sügelemise leevenduseks heegelniiti. Juustulemb, nagu ma olen, sain laadalt maistvalt värsket köömnetega sõira. Pärast läksime Nooruse galeriisse kunstinäitust vaatama. Seal sain oma endise ülemuse käest noomida, et haruharva näitustel käin :) See pool minu kultuurielust on küll viimastel aastatel tugevalt unarusse jäänud. Laupäeva õhtupooliku veetsin pidulikul aastapäeval naiskodukaitsjate keskel.
Sellel nädal oli Vanemuise piletisadu. Hankisin sealt mitmele tükile pileteid. Nüüd on taas kultuurisündmusi, mida oodata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar