Lõpuks saab oktoober läbi koos kiirete aegadega. Silmapiiril paistab üle tüki aja esimene vaba nädalavahetus. Ei, mitte see algav, aga siiski varsti.
Oktoober on läinud hoogsalt. Ühe nädalavahetuse tuletasin naiskodukaitsjatega meelde NATO tähestikku ning õppisin muud uut, huvitavat. Eelmisel nädalavahetusel olin Ilmatsalu põhikoolis koorilaagris. Koor on kahanenud mõnusalt väikseks (ca 20 inimest). Paraku pole alles jäänutest kõik tublid kohalkäijad ning usinad lauljad. Eks ma selle aasta pealt vaatan, kas koorist saab asja või ei. Tahaks laulda, esineda, huvitavaid lugusid õppida. Kui sisuline pool jääbki hõredaks, siis see lõputu partiide nühkimine pole mulle kooritegevusena piisav. Ma tahan ilu ja laulmislusti.
Teisipäeval käisin teatris. Etenduseks oli "Hea põhjatuule vastu". Laval olid kaks näitlejat, kelle e-maili dialoogidest tükk koosneski. Lugu sellest, kuidas juhuslikust e-kirjast võib tekkida suhe. Lugu kujutelmadest, fantaasiatest, sõprusest, armastusest. Mulle väga meeldis. Tahan seda veel vaatama minna. Lõpp tegi mind kurvaks. Sügismasenduse vastu seda etendust ma küll soovitada ei saa. Etenduse lõppedes oli näha, et polnud ma ainus nukrutseja seal: nii mõnelgi olid pisarad silmas.
Kolmapäeval sain üle veebi juttu ajada ümbermaailmareisijast sõbrannaga. Ma polnud temast kuu aega midagi kuulnud ja viimati olid nad abikaasaga Afganistani piiri lähistel. Võimalus temaga nüüd vestelda oli nii rõõm, kui kergendus.
Eile tööpäeva järel trehvasin tänaval ühte vahvat sõpra. Siukest sooja ja värvilist. Rääkisime veidi elust ja tegemistest. Lõpuks tekkis tunne, et see nädal on ikka üks mõnus nädal. Kuigi vahel on kurb, siis on mu elus päris mitu erakordset inimest.
Täna käisin ujumas. Basseinis oli isegi ruumi. Ka see oli mõnus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar