Viimasel ajal näib, et suvi on läbi. Sel nädalal on isegi hästi läinud: päeval on nii päikest kui sooja.
Eile olin taaskord hirmus unine. Noh see vara ärkamise värk. Mul õnnestus ennast siiski piisavalt motiveerida, et õhtul rattaga sõitma jõuda. Kuigi olin valinud omas arust rahulikuma maantee, siis kella 18 paiku jagus sinnagi kõvasti liiklust. Päike siras silma ning valmistus mõne aja pärast loojuma. Rõõmsast rahulolust sellega, et sõitma jõudsin, mõtlen täna juba uusi sõiduringe.
Augustis suutsin ennast korra kokku võtta ka pikema otsa jaoks. Ühel suviselt palaval ja päikselisel päeval käisin rattaga Palamusel. Kuna ma ei olnud kindel, kas ma jõuan seda ca 90 km ühe päevaga sõita, siis valisin teekonna nii, et kui enam ei jõua, siis saan rongiga linna tagasi. Kaarepere, Tabivere ja Kärkna peatused jäävad kenasti Jõgeva mnt äärde. Palamusel käisin tädi haual. Ma pole sinna matustest saati jõudnud, kuigi juba eelmisest novembrist alates see mõte peas tiksunud on. Kui kord juba Palamusel olla, siis pidasin jäätisega pikniku vana koolimaja kõrval ja vaatasin paisu. Tagasiteel läksin Prossa järve ujuma. Väga mõnus oli. Järve äärde oli suurest palgist tehtud jalgrattahoidja. Näis, et rattaga järve äärde ujuma minek on seal kandis populaarne. Jaksasin isegi terve tee tagasi sõita ning teekonnalt sain meeneks kaasa tugeva päevituse.
Augustis keskel toimus ühe kauge sugulase sünnipäev, mille ta otsustas korraldada suguvõsa kokkutulekuna. See oli siuke süldipeo stiilis omajagu sürr ja vahva üritus. Peol oli palju rahvast, pikk laud ning ka muusik-õhtujuht. Kuna mul on nii palju sugulasi, et kõik korraga meelde ei jää, siis õhtu lõpuks oli tekkinud taaskord uusi nägude ja nimede seoseid. Pidulauas sain ka kutse kohe ühele järgmisele sugulase sünnipäevale. Läksime perega tollelegi üritusele ning leppisime kokku, et oktoobri alguses tuleb sünnipäevalaps meile külla.
Augusti lõpus käisin Kanepi kandis suveteatris. Üks mu sõbranna hakkas talvel harrastusteatris mängima. Nüüd suvel tuli nende tükk lavale. Algul olin maru ettevaatlik ning ei kibelenud seda üldse vaatama. Olen paaril korral siukest ise lavale toodud Naiskodukaitse teemalist etendust näinud. Nood olid puised, skemaatilised ning ei kõnetanud mind mingil viisil. Kuna nüüd sõbranna personaalselt kutsus etendust vaatama, siis lõpuetendusele ikkagi läksin. Nende mängitav tükk "Asenaine"
oli mõnusalt hoogne, humoorikas ning kohati ka mõtlema panev. Mul oli hea meel, et seda nägin. Pärast etendust järgnes lustakas pidu humoorika monotüki, estraadiparoodia, lühifilm "(R)asenaine" ladina-ameerika võtmes ja suitsusaun. Tuleb tunnistada, et "Kaelakee hääl" Heli Läätse ning miniteksades siresäärse Jörpa esituses oli täiesti unustamatu elamus.
Viimased nädalad on läinud üsna seltskondlikult. Mitmed sõbrad, kes jupimat aega välismaal juba elavad, otsisid mind üles. Hästi tore oli neid näha ning sedasi isekeskis juttu ajada. Mulle tuli meelde, kui toredad ja olulised inimesad nad minu jaoks on ning pärast oli päris kurb olla, et neid vaid aastas kord-paar näha õnnestub.
Selle nädala alguses hakkasime sõpradega sushit tegema. Ma polnud neid ise varem valmistanud. Ootasin seda õhtut huviga, kuna süüa mulle seda kraami väga meeldib ja seda toredam oleks osata ise ka teha. Seltskond tuli kokku päris korralik, mistõttu suurem osa inimesi, kes parajasti kööki ei mahtunud, mängisid toas lauamänge. Vahetustega saime kõik paar rulli sushit kokku keerata ning seejärel koos ära hävitada.
Laupäeval on mul plaan minna seenemetsa. Tahaks küll saada ohjeldamatus koguses puravikke, kukeseeni ning kuuseriisikaid, et neist siis häbematult maitsvaid toitusid teha. Eks saab näha, mis tegelikkuses sealt leida õnnestub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar