Kasutasin eile õhtul kena sooja ja päikselist sügisilma ära ning läksin rattaga sõitma. Valisin omale teekonnaks mõnusa Jõgeva mnt-Vasula-Kõrveküla ringi. See on siuke paras teretulemast Vooremaale, ilusate vaadete ja mitmekesise teekonnaga.
Läksin sõitma vahetult pärast tööpäeva. Kesklinnast välja saamine oli paras seiklus. Seda ka kergliiklusteedel. Linn oli liikvel. Tihe liiklus sundis valima rahulikumalt kiirust ning liiklema eriti ettevaatlikult. Vähemasti kuni maanteele jõudmiseni, kus juba normaalse kiirusega sõita saab. Nendest abinõudest hoolimata ei möödunud teekond ilma jaburate seiklusteta.
Nimelt eile esimest korda puutusin jalgratturina kokku psühhopaat-autojuhiga. Selliseid juhte ikka aeg-ajalt satub ette, kes jalgratturiga kohtudes, suurest hämmastusest vist, unustavad Liiklusseaduse ning teevad veidi jaburaid manöövreid (näiteks eesõigusega sõidusuunal olev auto jääb seisma, kui ma kõrvalteel rahulikult seistes ootan, et saaks ristmikku ületada, pole sebra ega miskit).
Tagasi eilse juurde naastes olin juba hullema kesklinna seiklemisega saanud ühele poole ning suundusin rahulikult mööda Staadioni tänavat linnast välja. Ühel hetkel tagapool mingi juht unustas ennast signaali otsa elama. Kuna ühtegi ristuvat teed seal parajasti ei olnud ja sõitsin viisakalt oma sõidusuunas nii nagu teeäärde pargitud autod võimaldasid, ei osanudki arvata, et see neurootilise juhi.. hmm.. avaldus võis minu pihta käia. Mingi hetk auto sõitis must mööda, juht jätkuvalt energiliselt signaalitas, vihane blondiin roolis vaatas mulle tigedalt otsa ja näitas sõrmega oimukohale. Noh ma olen temaga nõus, et ta on loll küll, aga nagu misasja?! Kas siuksed juhid näevad tõesti jalgrattureid nii harva, et nendega koos sõiduteele trehavates hakkab tööpäeva järgne ummikutes loivamise stress sedasi avalduma? Uskumatu. See teadvustas, et tõesti on olemas need juhid, kes lambist jalgrattureid läbi peksavad, sest mis nad raisad sinna sõiduteele tikuvad. Brr.
Et ebameeldivat elamust veidigi tasakaalustada, hakkasin sõidu jooksul tegema mõttes loendit toredatest juhtidest ja liiklejatest, keda kohtasin tol sõidul. Neid tuli kokku päris mitu. (5-6 äkki isegi.) Sebrade ületamine mulle ei meeldi. Võimalusel väldin neid, ent kergliiklusteid pidi liigeldes pole see täielikult ikkagi võimalik. Selle ühe rattasõidu vältel korduvalt andsid autojuhid mulle sebra ületamisel teed, kui ma rahulikult ootasin võimalust teed ületada. Üks juht oli isegi nii armas, et andis mulle sebra juures teed, kui ma lihtsalt kõrvaltänaval ootasin võimalust ristuvat peateed ületada (ma ei olnud üldse sebra ääres).
Suve lõpus paaril sünnipäeval on lauas tulnud teemaks jalgratturid. Ja just sedapidi, et autojuht on hakanud rääkima, et mida need ratturid seal sõiduteel jalus töllerdavad ja teisi ohustavad. Ma siis olen vastanud, et normaalne ju, et sõidavad. Ratturitega tuleb liikluses õppida arvestama. Eks arenguruumi on sel teemal nii autojuhtidel, jalgratturitel kui ka ohutut liiklemist soodustaval linnaplaneerimises. Aga siuke viha ratturite vastu on hirmutav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar