Täna hommikul mõtlesin Eestis elamise patriotismist. Hakkasin mõtlema sellele, et kuidas on siin maal praegu seatud latt nii kõrgele, et vähemalt pooltel elanikkonnast (minu poolne oletus) pole lootustki selleni küündida. Selles riigis elades pole peamine mitte eneseteostus, vaid ellujäämine. Igapäevane võitlus selle nimel, et oleks, kus elada, mida süüa ning aeg-ajalt ka uuendada seljas olevaid hilpe. Tuleviku tagamine on juba utoopia.
Lati all pean ma silmas keskmist palka, mis võrdub näiteks tööaastaga. Kui teenid alla selle, nagu suur osa selles riigis, siis üks tööl käidud aasta võrdub staaži mõttes hoopis näiteks poole aastaga. Kõrgharidusega inimesena erialasel tööl läheb ehk veidi paremini ja üks aasta=0,75 tööstaaži aastaga.
Ma elan riigis, mille poliitiline normaalsus on mitte huvituda oma elanike heaolust. Ainult raha on see, mis loeb. Kel seda pole, on ise ebapädev ja laisk, nagu seda pidevalt meedia vahendusel korratakse. Riigis, kus arstid ei saa lubada patsientide ravimist, sotsiaalsed tagatised sisuliselt puuduvad, minu põlvkonnal pole pensionist mõtet unistada, mis siis et oleme kohustatud mingeid sambaid koguma, ja kõige selle peale visatakse näkku ülbet poliitretoorikat, on siin riigis elamine üks suurimaid patriootlikke tegusid. Ma elan veel Eestis. Mina üritan ellujäämiskursusega hakkama saada. Veel.
Nii kohutavalt küüniline on lugeda, kuidas inimeste lahkumine Eestist on probleem, mitte selle pärast, et nad ei suuda enam siin riigis elamist endale lubada, vaid selle pärast, et väheneb riigi tulubaas tööealiste osas praegu ja laste näol ka tulevikuks. Jüri Mõis üritas millalgi väita, et inimesed peaksid elama Tallinnas, sest maal ja muudes kohtades elamine on heal juhul rikaste luksus. Seda mõttekäiku arendades tekib ahvatlus väita, et praeguse poliitka tulemusel on Eestis elamisest saamas rikaste luksus. Tavainimese jaoks on siin elamise hind päris karm.
Kui poliitikud taandavad elu väärtused rahale, tekib ka minul küsimus, milleks elada riigis, kus mul pole erilisi väljavaateid rahalises plaanis väärikaks eluks? Kui väärtushinnangud taandada rahale, siis nii ongi. Järgmine küsimus minul on see, et kas on veel midagi, mida väärtustada? Inglismaal elades tundsin puudust talvisest kargest külmast ilmast, lõkke ääres istumisest ning sõpradest. Need tõid mind siia tagasi. Käies tööl, kus palka oleks kohasem nimetada tööl käimise toetuseks, leidisin eneseteostuvõimaluse vabatahtlikuna. Ja see on veel üks punkt ühiskonnas, mille juures ma jään nukralt mõttesse:
Linn ei saa lubada endale tänavate parandamist, lume eemaldamist või avalike haljasalade korrashoidu. Sellest tulenevalt kohustatakse selleks linnaelanikke. Kui linnaelanikud oma vabast ajast seda kohustust piisavalt usinalt ei täida, siis linn kärmelt trahvib neid. Win-win linnale, kas pole? Nüüd muudeti natuke seaduseid ja selle peale tuleb uudis, et linnal pole ei raha ega kavatsustki lisandunud avalikke haljasalasid hooldada või koristada. Eeldadatakse, et elanikud ise teevad selle töö ära, kui tahavad, et kodu ümbruses oleks viisakas. Elanike distsiplineerimiseks kasutakse häbimärgistavat retoorikat: kes ei korista on laisk.
Seadusi kuritarvitades on ametnikud pannud eeslased olukorda, kus lähedase hooldamiseks on sugulased sunnitud loobuma oma elust, tööst ja vaimsest tervisest. Seda selle tõttu, et Eesti sotsiaalsüsteemis ei ole raha inimeste jaoks, kes vajavad toimetulekuks abi.
Vabatahtlikule lastekaitse organisatsioonile on pandud ootused tegeleda probleemsete peredega, mida riigi ametnikud oma suure koormuse tõttu ei täida.
Vabatahtlikud pritsimehed kompenseerivad oma algatusel seda, et väiksematest kohtadest on ära kaotatud tuletõrjekomandod.
Ja see nimekiri jätkub veel pikalt.
Riik eeldab, et inimesed teevad tasuta vabast ajast, vabast tahtest ja peale tööd ära tagamise, et siin riigis oleks võimalik elada. See ei ole normaalne. Mis saab sellest riigist, mis on minu kodu?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar