See töönädal algas minu jaoks üllatusega. Ma olen lõpuks saanud erialast tööd ning olen praegu viimaseid nädalaid muuseumis ametis. Siinne juhataja tuli kolmapäeva esimeste töötundide jooksul minu juurde jutuga, et peale töölepingu lõppemist on mul kohustus ikkagi tulla kohale oma tööülesandeid täitma. Nimelt väitis ta mulle, et pühapäevasel päeval, mis on tööpäev ja viimane päev, millal muuseumil on õigus mind siin kinni pidada, ei saa kassat üle anda. Ta teatas, et sellest tulenevalt pean töölepingu lõppedes uuest
töökohast võtma ühe päeva või õhtu ja siia inventuuri tegema tulema.
Võtsin omale veidi mõtlemisaega ning täna palusin kirjalikult abi meie muuseumi ametiühingu esimehelt, kuna minu seaduslikke õigusi üritatakse rikkuda.
Tõsi, suhete hoidmise seisukohalt oleks olnud mõistlikum asju omavahel selgeks rääkida. Paraku juhatajaga suhtlemisel on mul varemgi probleeme olnud. Näiteks hüppeliigese välja väänamisel üritati mind tungivalt haiguslehe võtmisest ümber veenda alates sellest, et lonka ikka tööle, kuni selleni, et kui ei jõua, siis võta takso. Endale kindlaks jäämisel pidin ise leidma asendaja, mis siis, et see minu töökohustuste hulka ei kuulu. Aga noh see on õnneks juba ajalugu.
Praeguse looga jätkates varsti peale minu kirjalikku abipalvet tuli juhataja uuesti rääkima. Jutt oli nüüd muutunud. Selgus, et lahendused on leitavad. Reedene päev sobib ka inventuuriks (lõpetaksin kaks päeva varem töö). Ta ütles, et oli väga üllatunud sellest, et ma kaebama läksin ning temaga ei rääkinud. Milles ometi küsimus ja kust ma seda võtan, et tema nõuab, et ma töölepingu lõppemise järel esmaspäeval tuleksin siia tööd tegema? Tjah. Ma viisakalt vabandasin, et sellisel juhul ilmselt sain asjadest valesti aru, et hoida olukorra lahendamise toon võimalikult viisakas. Ehk on see probleem nüüd lahendatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar