Mõni tund peale seda ärkasin üles ja leidsin, et võiks ujulasse minna. Auras pole jupp aega distantsi peale ujumas käinud. Laiskus, muud trennid jne nagu siuksel puhul ikka. Mõnus oli ennast väheke liigutada. Pärast ei tulnud isegi meeletut unekat peale nagu vahel juhtub.
Natuke hiljem läksin kooriproovi. Hetkel olen 1. alt. Varem laulsin 2. sopranit. Suht kummaline on olla saatev hääl. Alti on minu jaoks oluliselt keerulisem lauda. Viisiga kaasa minna enamasti ei tohi, pahatihti tuleb hoopis põhiviisile vastupidist asja laulda ja siis saa oma repertuaarile pihta. Eks on uus kogemus. Samas kui käin usinasti laulmas ja hääl muutub jälle tugevamaks, siis ehk saan sopranisse üle minna. Eile võtsime ette ühe laulu, mida ma 9 aastat tagasi ka laulsin: Puhu tuul. Alguses tekkiski "oh, lahe! tuttav asi" moment ja siis jõudis kohale teadmine, et krt mina pean hakkama midagi muud tegema, mitte seda, mida olin harjunud.
Õhtul linna minnes tulid vähe teistlaadi elamused. PlinkPlonki klubi vastas Vallikraavi tänaval kõnniteel lamas üks inimene. Läksin juurde, et vaadata lähemalt milles asi. Maas lamav naine ei olnud ärkvel, niisiis raputasin teda kergelt ja ajasin ta üles. Sealjuures märkasin, et naise näol oli kuivanud veri. Minuga suhtlemiseks ta tõusis istuma. Hakkas uurima, kes ma olen, miks ma seal olen ja kas ma tegelengi sellise asjaga. Mina omakorda üritasin selgitada, kas ma peaksin talle kiirabi kutsuma, kuidas ta ennast tunneb ja kas ta suudab püsti tõusta. Rääkisin talle rahulikult, et maas olemiseks on õhtu liiga külm. Kiirabi kutsumist ta ei tahtnud ning leidis, et läheb ära koju. Aitasin ta püsti, kõndisin temaga Ülikooli tänavani, kus siis läksime kumbki oma teed. Ta tänas mind selle eest, et ma ta elu päästsin. Kommenteeris, et tal on veel asju, mida ta tahab teha. Miks? See oli nii jabur ja ehmatav. Minu järel oleks ju tulnud keegi järgmine. Täiendavaks järelmärkuseks, et see nädalavahetus on mul esmaabi koolitus. Nagu mida värki?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar