Tegemistest

Esimene suursaavutus on käes: ma tegin biokeemia ära! See on raske aine. Lisaks on minu keemia alased teadmised nii olematud, et selle saab paigutada märksõnade õudus ja ikaldus alla. Kuna nüüd on SEE kevad, siis võtsin ennast kokku, käisin kõikides loengutes kohal, tegelesin paar kuud tubli olemisega. Lugesin, tuupisin, ahastasin ja õppisin. Ma tegin selle ära. Mitte lihtsalt napilt ei saanud läbi õnnega pooleks, mille üle oleks ma ka ülimalt õnnelik olnud. Ma sain C!

Kentsakas on see, et nüüd kui biokeemiaga on korras, siis tundub see järsku nii triviaalsena. Mõte tegeleb juba uute teemade, tähtaegade ja eksamitega. Miks küll selle kevade to do list kergematest asjadest ei koosne? Kõikide teiste logelemiskevadete arvelt ilmselt.

Minu selle kevade meelelahutus, autokool, tahab mult järjest enam tähelepanu. Käes on teoorieksamid. See just kui eeldaks, et ma oskan sõita ja varsti hakkan tegema sõidueksamit. Mina seda perspektiivi esialgu hoomata ei suuda. Ilusaks näiteks on tänane sõidutund, kus õppisin parkimist. Tavalist otse parkimist. Esimesed paar korda sai proovitud autode vahele (hea idee jah?) ja siis veel paar korda lihtsalt joonte vahele. Selle järel mulle seletati veidi teooriat. Teroorias käidi üle ka külgboksi variant. Seejärel öeldi, et jäta meelde, mõtle sellele ja võid jalgrattaga harjutamas käia. Eh, kas ma sõidueksamile saan ka jalgrattaga minna?