Täna sain jälle veenduda, et olen ikka paras õuduk inimene. Kui ma midagi tahan, siis asjast endast on vähe. Oluline on selle juures, kellelt ja kuidas seda saada.
Üks siuke hetk oli Londonis. Peale tööpäeva olin jäänud pubisse chillima ja küsisin klaasi vett. Wojtekilt. Ja siis minu hämminguks sain ma klaasi vett jääga tulip klaasis. Pool oli gaseeritud ja pool tavaline vesi. Juurde käis lõik sidrunit ja kõrs. Ehk siis ideaalne. Vesi, nii nagu ma seda ise kõige meelsamini jõin minu lemmiktüüpi klaasis. Ma olin hämmingus sellest, et minu töökaaslane oli seda nii märganud ja võttis selle vaeva, et minu palve peale seda mulle ka pakkuda. See oli uskumatult lahe hetk.
Täna jalutas Ellen sisse ja teatas, et ta oli ostnud Brisingeri. Seejärel jalutas rõõmsalt seda lugema. Ma olen mingi poolteist aastat oodanud, et see ilmuks. Kui see septembris Londonis inglise keeles välja tuli, siis olin elevi. Veensin ennast, et ma suudan nii kaua kannatada,kuni see ilmub eesti keeles. Siis ma ostan selle omale ja loen ilusat kõvakaanelist eesti keelset raamatut. Nii nagu ma olin lugenud eelnevaid osasid. Eestisse tulles käisin kannatamatult raamatupoes otsimas. Kas on juba? Oli vaid inglise keeles. Jätkuvalt ütlesin, et ma suudan oodata. Täna ilmus see eesti keeles. Ja mina jäin oma hetkest ilma. Kurb on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar