Lahkumissekeldused PRIAs

Täna saan kokku võtta, et minu senise tööandja käitumine töögivallast teavitamise järel on olnud täiesti barbaarne.

Ehk siis kolm nädalat tagasi töönädal alguses minu vahetu juht oli pärast oma puhkust taas kontoris tööl. Esimesed kaks päeva ta suhtles minuga nii, et kogu tema käitumist ja minule suunatud suhtlemist läbis viha. Kõrgendatud hääl, kõike on vaja kohe, vihane sarkasm kõlamas läbi isegi rahulikumatest märkustest.

Eelmise nädala teisipäeva lõunal kirjutasin büroojuhatajale mitu päeva kestnud töövägivallast, et ma selle tulemusel ei ole enam võimeline tööd jätkama ja ma olen väga endast väljas. Büroojuhataja tunni aja jooksul vastas minu kirjale. Ta lubas mul selleks päevaks ära koju minna. Lisas juurde, et ära nuta ning tule järgmisel päeval rõõmsana tagasi.

Järgnenud nädala vestlustest sain teada, et büroojuhataja jaoks oli tema vastusega olukord lahendatud. Ta ei süvenenud probleemi tõsidusse. Ta leidis, et meil polnud kokkulepet, et tema selle olukorra osas midagi veel teeb või mulle sellest teada annab. Teeb midagi = vahetu juhiga vestlemine probleemsest olukorrast, minuga vestlemine ja olukorra tõsiduse selgitamine, kindlustamine et vägivald ei kordu, mulle info andmine sellest, et mis toimub ja mis olukorda ma tööle naastes satun. Rääkimata päris lahendustest nagu mind kaks päeva agressiivselt ja vihaselt kohelnud vahetu juhi kõrvaldamisest töölt probleemi uurimise ajaks.

Ma järgmisel päeval kartsin tööle tulla. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Kas uus päev sõimu ja mulle suunatud viha? Selgus, et vahetu juht oli uuel päeval rõõmus, sõbralik ja malbe. Ma käisin büroojuhataja tööruumis teda otsimas, sest soovisin vestelda toimunud olukorrast, rääkida oma ärevusest ja hirmust tööl viibida ja tekkinud motivatsiooni probleemist, et sellise kohtlemise järel ma ei soovi enam tööd teha. Büroojuhataja oli ära ning läksin oma murega personaliosakonda vestlema, et mis lahendusi nemad oskaksid pakkuda mulle selles olukorras. Personaliosakonna inimesed olid sõbralikud, aga ehmunud. Kuulasid mu ära, kuid ei olnud nõus selgitama mulle minu õigusi selles teemas ning vihjasid, et samal päeval töölt lõplikult lahkumine ei oleks olnud hea mõte.

Hiljem sõpradelt nõu küsides sain teada, et Töölepinguseadus sätestab, et
§ 91. Töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja poolt:
       lg (2) Töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui:
            p 1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel;

Ühtlasi
§ 98. Töötaja ülesütlemise etteteatamise tähtajad
    lg (2) Erakorralisest ülesütlemisest ei pea töötaja tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni.

Ja töövaidluskomisjoni infotelefonist sain teada, et sellise paragrahvi viitega lahkumisavalduse on tööandja sunnitud koheselt vastu võtma selle kätte saamise hetkest. Ja tööandjal on kohustus tööpäeva jooksul kanda üle töötaja väljateenitud palk + 3 kuu keskmine töötasu. Seejärel on tööandjal soovi korral võimalus lahkumisavaldus vaidlustada, sundida töötajat toimunud rikkumist tõendama ja ebapiisava tõenduse korral nõuda hüvitist.

Personaliosakonnast soovitati võimalust muuta lahkumisavaldusel kuupäev ära nii, et jääks vaid poolteist nädalat tööl käia ja pärast puhkust ei naase.  Ühtlasi soovitasid rääkida büroojuhatajaga nii tema nõusoleku saamiseks sellise lahenduse juures kui ka selleks, et ta aduks olukorra tõsidust. Sest ma ikkagi rõhutasin personalis, et ma kaalun päevapealt lahkumist. Eriti kui vahetu juhi problemaatiline käitumine peaks korduma.

Üritasin mitmel korral üles otsida büroojuhatajat, aga ta oli mujal liikvel. Kolmapäeva õhtupoole vahetu juht uuris minult, et kuidas mul eelmine päev laulmine läks ja et ta eeldas, et ma seepärast läksin varem ära. Võtsin end kokku ja vastasin talle, et läksin ära, sest ta oli käitunud nii vihaselt, et ma polnud võimeline enam tööd tegema. Õhtul, kui mul oli juba kiire Muusikakooli minna, siis küsisis vahetu juht, et kas ma lähen PRIAst ära, sest ta on nii paha inimene. Natuke rääkisin talle siis pikaajalistest põhjustest. Järgmisel päeval võtsin ennast nii palju kokku, et rääkida ka mõnedest temaga seotud asjaoludest, mis kevadel mind ideeveeratmisest aktiivselt tegutsema ja tööd otsima panid.

Reedel õnnestus mul lõpuks tabada büroojuhataja ning leidsime ühise aja vestlemiseks. Rääkisin talle nädala alguse probleemidest, probleemidest töömotivatsiooniga ja personaliosakonna ettepanekust, kuidas varem lahkuda. Tema hakkas omakorda rääkima sellest, kuidas minu vahetu juht ongi keeruline inimene, 60-aastast ei muuda ja mida mina peaks tegema, et ennetada vahetu juhi uusi agressiivsuspuhanguid. Üldse, et ta näeb olukorras suurt vastutust ja minu tegemata jätmist, kuna ma pole vahetu juhiga suheldes piisavalt enda eest seisnud. Hmm..kui ma tulin PRIAsse tööle, siis päris pikalt räägiti mulle lugusid minu eelkäijast, kes pidevalt pidas karjumisvõistlusi minu vahetu juhiga ning seisis enda eest nii et vähe polnud. Tulemusena tegi ülemus tema elu veel raskemaks ja mõlemad lõid veelgi õudsama töökeskkonna kõigi ülejäänute jaoks.

Nädalavahetuse jagu mõtlesin probleemi üle järgi. Otsustasin, et ma ei soovi pärast Gruusia reisi enam PRIAsse naasta, et ülemus mind edasi nahutada saaks. Tööde üleandmisega hakkas vaikselt hästi saama, uusi ülesandeid mulle enam ei antud ja ma ei näinud väga sisukat mõtet lihtsalt passida ebameeldivaks muutunud kohas. Otsustasin, et lahkumisavaldust muutma ei hakka, vaid võtan viimases nädalas välja üle jäänud puhkuse. Andsin esmaspäeval puhkusetaotluse sisse ja tegelesin oma töödega.

Teisipäeval ühel hetkel oli vahetu juht mingil koosolekul ära ja kutsus mind skype'is kohale: "tule 508 (koosolekuruumi number)". Kuigi mul paarikümne minuti pärast hakkamas sisukoosolek, võtsin läpaka ja läksin. Eeldasin, et ehk mingi kiire tööküsimus tal vajab minu täpsustust. Ruumis ootasid mind ees vahetu juht ja büroojuhataja. Mulle korraldati kambakas teemal, miks ma esitasin nüüd puhkusetaotluse ja nendega sellest põhjalikumalt ei rääkinud? Miks ma üldse ootasin, et büroojuhataja probleemse olukorra lahendamiseks midagi teeks, sest selle osas meil kokkulepet polnud? Kuidas büroojuhataja leidis, et reedese vestlusega sai ju kõik korda ja kokku lepitud ja et varem lahkumise mõttest ma praktiliselt üldse ei rääkinud temaga. Et kuidas nad mõlemad on haiget saanud, solvunud, pettunud ja kuidas mul peaks olema häbi oma käitumise pärast. Ja pikk loetelu sellest, mida kõike ma nende arvates olen valesti teinud ja liiga vähe teinud. Ma juba enne seda olin päris palju juba võimelnud ja selgitanud ja püüdnud leida mõistlikke lahendusi olukorras, kus ma töövägivalla toimumise järel enam ei soovinud olla tööl. Olin toimuvast väga häiritud.

Pool tundi siukest nahutamist möödas, astusid nemad toast välja ja sisukoosoleku inimesed kohe sisse, kes juba ukse taga ootasid järge. Hakati rääkima sisuasju. Ma üritasin mõelda ja vastata, aga puhkesin nutma. Vabandasin ennast mõneks minutiks. Läksin välja, nutsin vetsus peatäie ära, pesin näo ja tulin tagasi koosolekule.

Pärast koosolekut, lõunal, nutsin veel ühe korraliku peatäie. Mõtlesin elu üle järgi. Kirjutasin büroojuhatajale pikema kirja minu nägemusest toimunud nädalale ja mulle esitatud süüdistuste jadale. Tulemusena (esimest korda büroojuhataja initsiatiivil selles olukorras) kutsus ta mind ise vestlema õhtupoolikul. Olin emotsionaalselt juba üsna läbi: nii hommikuse kambaka tulemusena, kui sellest hoolimata tööülesannete täitmisega toime tulemise üritamise järel. Vestlusel büroojuhataja asus õigustama ennast, et kuidas toimunu polnud kambakas, kuidas tal on õigus ka tunnetele ja nende väljendamisele, kuidas tema on olukorras neutraalne ja ei asu ei minu ega vahetu juhi poolele (loe: jätab mind probleemiga üksi), kuidas vastutus ikkagi lasub minul ja selles, et ma piisavalt enda ees ei seisa. Kuidas ma üldse poleks pidanud tegelikult tema või personaliosakonna poolegi pöörduma, vaid oleks pidanud ise vägivaldselt käitunud juhiga oma probleeme lahendama. Üritas veel uurida, et millal ma uues töökohas alustan ja kas sellepärast nõuan seda lisapuhkust välja. Lõpetuseks selgitas, et ta peab nüüd minu kolleegilt välja selgitama, kas too saab selle nädalaga minu töö üle võetud või vajab pikemat aega ja selle põhjal otsustab, kas lükkab minu puhkusetaotluse tagasi või mitte. Ehk siis pani vastutuse selles olukorras minu ja minu kolleegi kanda. Lubas otsustada järgmise päeva hommikuks. Vestluse lõpetuseks ütles, et ära ole nii kurb. Justkui see lahendaks selles olukorras midagi.

Järgmine hommik büroojuhataja veel midagi ei otsustanud. Töötan vahetu juhiga samas ruumis, siis ta vaheldumisi üritas pinnida välja, miks ma nii käitun, teha nägu et kõik on hästi ja selgeks teha mulle, kuidas ma tema käitumisest olen valesti aru saanud ja tegelikult tema minu peale pole vihane olnud. Ehk siis lihtsalt üritas minuga manipuleerida selles tema jaoks väga hapuks läinud olukorras. Mina ootamisajaga uurisin välja oma õigused ehk siis küsisin sõbralt nõu, vaatasin üle Töölepinguseaduse vastavad sätted, konsulteerisin tööinspektsiooniga ja valmistasin ette selgituskirja, et kui puhkusetaotlus tagasi lükatakse, siis saan paragrahvi viidetega uue lahkumisavalduse esitada ja päevapealt lahkuda. Tööpäeva teises pooles osalesin lahkumisvestlusel personaliosakonnaga. Kolleeg andis büroojuhatajale aru tema nägemusest toimunule ja tööjärjele. Kommenteeris pärast mulle, et oli andnud okei minu lahkumisele. Ta oli päris tugevalt stressis toimuvast. Tööpäeva õhtuks vastust puhkusetaotluse osas ei tulnud. Selle osas tegi büroojuhataja otsuse alles hilisõhtul. Neljapäeval tööle tulles nägin, et puhkusetaotlus on kooskõlastatud ja esimest korda toimunu järel sain asuda ainult oma tööle keskenduma.

Kokkuvõttes sain pikalt jamada. Pideva pinge tõttu jäin haigeks. Tööl vaadati mind, kui paha inimest, kes teiste elu rikub ja ebamugavaid olukordi loob. Töövägivalda tõsiselt ei võetud. Samas ma panin tööandja fakti ette, et sellise käitumise hind nende jaoks on viimane nädal minu tööaega. Viimane tööpäev PRIAs on nüüd seljataga ning kolme nädala pärast alustan uues kohas.