Lauri (dirigent) teadustab meile mikrofonitsi tee ääres paiknevad lehmi ja ühte bussi ette tormanud siga. Peep nendib, et kohalikud liiklevad lendava vaibaga: vaip on aia peal, olen kodus.
Hetkel läbime Kutaisi linna ja suundume mingisse esinemislinna. Kutaisi on Imereti regiooni keskus ja suuruselt Gruusia teine linn. Liiklus on üsna vabavoolu. Sõiduread on mõneti tinglikud ja sebra väga tähendust ei oma.
Öösel lendasime Riiast Tbilisisse. Poole nelja aegu varahommikul tuli lennujaamas kohalik buss koos giidiga meile vastu. Kõik üritasime saada veel mõne tunni und ja kulgesime kuhugi suunda sõita. Erinevalt oodatud 20 kraadisest soojast oli kohalik temperatuur karge, bussis soojendust ei kasutatud, mistõttu jope ja pleed oli mul mõlemad tänulikult kasutuses.
Umbes 6 ajal hommikul tehti meile järsk äratus: supermarketi peatus, et saada vetsu, hankida kohvi ja hommikusöögiks midagi. Saime esmase tutvuse kohalikus rahas arveldamisega. Kogunesime bussi tagasi, sõitsime edasi ja saime sellega järgmised paar tundi und. Järgmine peatus tuli 8 paiku Borjomi rahvuspargi juures. Ronisime unistena bussist välja ja avastasime ühtäkki, et päris külm on (hingeõhk oli näha). Buss sõitis kohe minema, sest oli keset tänavat peatunud. Ma olin väga rõõmus oma kampsuni, jope, mütsi ja kinnaste üle. Mõnedel reisikaaslastel polnud jopet kaasaski. Parki pidi saama piletiga, aga nii varasel ajal polnud piletimüüki veel alustatud, mistõttu saime niisama sisse jalutada. Käisime mekkimas järgi sooja veega Borjomi allikat. Taamal joa taustal seisis uhkelt nende kohalik tuletooja Prometheus. Meie buss oli jalga lasnud. Otsisime seda mõnda aega edutult taga. Keda see ajaviide ei paelunud, ostsid omale kohalikku veini, käbimoosi ja kreekapähkli moosi (träni viinamarjasiirupis).
Järgmisena peatusime väikses asulas teeserval, kus müüdi magusat leiba. Üks kohalik mees tegi bussi lähistel metallalusel tuld. Selle ääres oli meeldivalt soe olla.
11 ajal peatusime lõunasöögiks mingis kiirtoidu kohas. Tundub, et portsu hinnad valiti näo järgi. Minult küsiti 17 LARi, aga poiske leppis ka 15-ga. Positiivset toiduelamust esialgu ei saanud. Tegemist oli kõige viletsema sööklatoiduga. Vesine pulbrist valmistatud kartulipuder, mis sarnanes rohkem supile. Ma sellega ei riskinud ja võtsin hoopis täiesti maitsetut tatart ja vesist maitsetut guljašši sinna kõrvale. Marisega kahepeale proovisime viinamarjalimonaadi. Näib, et siinsed tualetid on jalajäljed.
Ühes tankalpeatuses dirigent otsustas, et nüüd tuleb Tuljak ja seejärel Äm piu piu. Veidike eksprompt-laulmist häälte äratamiseks lennu järel.
Tee äärde jäävad vaheldumisi lagunevad tehased, lehmad ja kahekorruselised eramud, mille teisele korrusele viivad õues vähem või rohkem uhked trepid. Päris palju on näha hulkuvaid koeri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar