Töökius

Mõnda aega on mul tööl süvenenud probleemid vahetu juhiga.

Suvel ülemus läks kuuks ajaks puhkama. Mina asendasin. Tööülesandeid ta mulle üle ei andnud. Üritas võimalikult palju poolikuid asju ise ära teha (mis oli minu jaoks positiivne), aga ühe suurema projekti seisuga kurssi ei viinud ja sealsete osalejatega suhtlemisse ei lisanud. Esimese asendusnädala lõpus peadirketor kutsus mind vaibale selle projekti seisu osas küsimaks, miks ei tööta ja millal tulemusi saab. Hakkan seal käsi laiutama või, et mina ei tea ja seletama, et mulle pole korralikult tööd üle antud? Ja tulemusena vaatama, kuidas mitme aastane projekt selle pärast kinni pannakse? Üritasin hämada midagi teemakohast kokku ja ebamugavast olukorrast tulema saada.

Järgmisel suvel tahan kuu aega puhata sel ajal, millal vahetu juht on viimased kolm aastat puhanud (nii et mina teda asendan). Andsin sellest talle nüüd varakult teada. Ta otse mind keelata ei julge sellega, et tema tahab siis puhata. Leidis aga ettekäände - ta ei tea järgmise aasta töökorraldust, siis võib ikkagi mind vaja minna, isegi kui saame ajutised töötajad, siis kunagi pole teada, millised nad on ja kuidas tööd teevad (mina olen sellest hoolimata pidanud olukorraga toime tulema) ning praegu ta mind lubada ei saa siis puhkama, kui mina tahan. Ma tahan suvel minna laulupeole (elus esimest korda) ja mäkke. Praegu kõige tõenäolisem võimalus selleks tundub uue töö leidmine.

Hea kuu aega ette pandi paika arendusprojekti järgmise aasta tööde arutamise koosolek. Arendajad, meie maja suured ja väiksemad bossid kutsuti kohale. Minu vahetu juht soovis, et ma oma arendusettepanekud paneksin aegsasti tabelisse kirja. Tegin seda. Mind koosolekule ei kutsutud. Okei, nõme küll, aga mis seal ikka. Koosolek oli pandud ühte neljapäeva kella 13-le. Läksin poole ühe aegu tunnikeseks ära lõunale. Tagasi majja jõudes toas olev töökaaslane ütles, et vahetu juht tahab mind koosolekut protokollima. Ülemus ei olnud mind koosolekule kutsunud. Ülemus ei olnud seda öelnud mulle hommikul ega isegi siis, kui ma lõunale läksin. Ei. 13.30 astusin kõikide oma maja bosside silme all läpakas kaenlas sisse nagu ma ei tunneks kella. Ja asusin protokollima.

Eelmisel nädalal oli tööl rahulik nädal. Planeerisin kolmapäeval paariks tunniks minna TÜ tööga haakuvat seminari kuulama. Hommikul teavitasin ülemust, et ennelõunal paariks tunniks siuke plaan. Esimese hooga hakkas kohe ära keelama, sest temal on kiire. Kui sai aru, et üritus kestab vaid paar tundi, siis lubas mul minna tingimusel, et ma ühe andmetöötluse enne seda ära teen, mida oli juba eilseks vaja. (Teadsin tausta, et nende andmetega tegelemine oli juba nädala algusest saati päevakorras ja otsest kokkulepitud tähtaega tulemuste jaoks polnud.) Seejärel saatis ülemus mulle andmed, millega oli vaja tegeleda. Vaatasin tabelile otsa ja sain aru, et sealt on ülesande lahendamiseks üht-teist puudu. Asusin kärmelt uurima, kelle tellitud päringuga on tegemist ja kes teostas. Suunasin päringu täiendamisele. Teades, et selliste töödega läheb aega ja kohe ei saa, siis saatsin vahetule juhile ning büroojuhatajale kirja, et siuksed andmed on puudu, päring täiendamiseks edastatud ja loodetavasti õhutpoolikuks saan uued andmed, millega tööd edasi teha. Seejärel oleks mul olnud vaid määramatu aja laua taga ootamine, millal jõutakse ülesanne teostada. Teatasin ülemusele, et nüüd ma lähen seminarile ja läksingi. Pärast lõunat olid andmed olemas, tegin poole tunniga andmetöötluse ära, edastasin tulemused, selgitasin veidi ja "põlev teema" maas. Kõik oli hästi, tulemused piisavalt kiiresti olemas. Aga ikka oli vaja minu hommikusse mingi õudus korraldada.

Selle nädala alguses teavitasin ülemust, et võtan täna õhtupoolikul ületunde välja. Varsti pärast seda ülemus tõstis ühe neljapäevase koosoleku, millel osalemist minult ootab, reede tööpäeva lõppu. Meenutasin talle, et mind siis ei ole. Järgnes tema poolt hädaldamine, et on vaja teha just sel ajal. Lõpuks tõstis koosoleku järgmisesse nädalasse. Täna pani uuesti tänasesse õhtupoolikusse järgmise koosoleku, millel osalemist minult ootab. Pani toimumiskohaks meie tööruumi ja kolmas osaleja on büroojuhataja. Ütlesin ülemusele, et mulle see aeg ei sobi. Ta teatas, et muul ajal pole lihtsalt võimalik. Eks ma siis pean koosoleku keskel püsti tõusma ja minema jalutama.

Erinevaid nõmedaid olukordi on olnud veel. Ma ei tea, mida teha. Olen ennast kehtestanud nii nagu oskan. Ma teen oma tööd nii hästi nagu ma oskan. Kui ei tea või ei oska, üritan välja nuputada, kellelt annaks abi või puuduvat infot saada. Aeg-ajalt võimlen nagu hull, et mingid tööülesanded kvaliteetselt tehtud saaks. Ma olen rääkinud probleemide tekkimisel vahetu juhiga. Selline ülemuse käitumine kahjustab teiste ees muljet minust usaldusväärse töötajana - jalutan koosolekutele sisse-välja nagu tuju tuleb.  Oma valdkonna teemadega pole kursis jne. Kuigi tegelikkus on see, et mulle ei edastata õigeaegselt vajalikku infot ja minuga ei arvestata.