Eelmisel kolmapäeval ühes telefonikõnes teatati mulle, et tule kl 18 ettelaulmisele. Tutvustasin ennast ja oma soovi laulma tulla, tegin natuke häält, kniks ja kõik. Sügisest võtan laulmise ette Laulukooris Tarbatu. Eks näis, mis saama hakkab. Sel nädalal tahan senise koori asjad tagastada. Nädala lõpus tuleb juba uue kooriga laager. Natuke on kurb, natuke põnev ja ei tunne, et muutus on veel päriselt. Proovid toimuvad kord nädalas, raha tahavad samuti 10€. Koorilaagreid tuleb pooleteise kuu jooksul kuhjaga (loe: 4).
Eelmisel nädalal käisin lõunati ujumas. Tutvusin Vasula, Külitse ja Rahinge järvedega. Sisse minna oli raske. Vesi oli külm ja märg. Ujuda samas oli hea ja pärast mõnusalt värske olemine. Nädalavahetusel ja see nädal ujuma pole saanud. Tunnen puudust.
Reede pärastlõunast hoidsin Kribu. Tunnikese olime toas. Seejärel läksin lapsega õue mänguväljakule. Panin ta titekiigele ning ettevaatlikult tutvustasin kiikumisega. Algul oli laps üsna ehmunud ja ei osanud väga olla. Näitasin, kuidas kinni hoida. Väikse harjumise peale istus Kribu juba paremini kiigel ja hoidis ennast kinni. Pärast istusime puidust platvormil, kus Kribu sai ohutust kaugusest uudistada mänguväljakut ja lapsi.
Reede õhtul läksin Tartuffile "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" vaatama. Sain seal Malle, Kadri, Triinu ja Vootelega kokku. Nad varusid mulle koha lamamistoolidele ja jutustasime filmi alguseni välja. Üks hetk tuli Ainar paar pinki minust eemale seisma, vaatas pikalt ringi ja vaatas minust läbi nagu mind poleks olemas. Vat selline mees. Filmi lõppedes läksime Malle ja Triinuga Genni. Tahtsin korraks Bat Soundsile vaadata ja Irisele tere öelda. Paraku uni tükkis peale. Vestlesin veidi ja suundusin ära koju.
Laupäeval läksime õe ja tillukese õetütrega kolmekesti suguvõsa kokkutulekule Soomaale. Jõge pidi oli käimas haabjate võidusõit. Meid majutavad sugulased olid jõe äärde korraldanud kohaliku sündmuse puhul kohviku. Saime siis maja juurest kiigata haabjaid, kõndida paljajalju mööda lopsakat pehmet muru ja tutvuda sugulastega, keda seni ei teadnud. Meid võõrustasid Ülo ja Kairi. Valli tavapäraselt entusiasmi ja hakkamisega korraldas söögi valmistamist. Tema poeg, Maario sügas gaasigrillil toitu, teine toimkond valmistas seda talle ette.. Tore oli. Hoolega jutustamist, lapsehoidmist ja niisama olemist. Sain teada, et Monika teeb magistritööd veebiturundusest. Et Maariol on 16-aastane tütar, kes õpib Härmas ja eelmise kokkutuleku aegu oli oma emaga aastaks USAs ära.
Pühapäeval sai õelaps aastaseks ning täditütar 18. Mõlemat sünnipäeva tähistasime Ihastes. Raili oli juba varakult valmistunud: tädi ja täditütar olid mõned nädalad enne käinud abis varjualust sättimas, et kolakuhja asemel oleks piduruumi. Ema tellis tordi, tädi tõi kartulisalatit, liha ja kringlit. Käisime turult läbi, tõime mustikaid ning tulime varakult kohale, et aidata sättida. Joonatan avastas alles pühapäeva hommikul, et tal laps saab aastaseks. Oli vihane, et külalised tulevad, sahmis tigedalt puhisedes ja ettejäävaid inimesi sõimates ringi. Kui esimesed külalised saabusid, siis tema läks ära bussiga linna. Hiljem selgus, et läks selleks, et täditütrele kingiks üks Baileys, pakk suitsu ja pakk kondoome tuua. Kribu oli nunnu nagu ikka. Mul ühel küljel istus Joonatani isa ja teisel pool Veroonika. Sai nendega räägitud suvest, tegemisest, Eesti veetlevast liiklemiskultuurist jne.
Esmaspäeval oli vanaisa matus. Oli hulk sugulasi ja mõned vanaisa sõbrad. Surnuaeda suundudes hakkas vihma kallama. Vahelduva eduga läks sedasi õhtuni välja. Joanna ja tema õde Helena tulid minu autoga. Toreda üllatusena soovisid mõlemad sündmusel osaleda. Pärast surnuaias käimist läksid nemad ära koju ja mina koos teistega peielauda. Mõned inimesed võtsid sõna. Natuke oli omavahel vestlemist. Mul sellist ära saatmise ja hüvasti jätmise tunnet enam ei olnud. See kõik oli vanaisa surma järel ära olnud. Ja jutudki õega kahekesti räägitud. Tegelesin siis hoopis natuke Kribu hoidmisega, sõin ja vaatasin sugulaste näod üle. Mind häiris see, et kuigi isaga olin rääkinud, et kui papp rääkima tuleb, siis tuleks RÕHUTADA talle, et tegemist on ateistidega. Juhul, kui isa seda oli teinud, siis tuli see kirikuõpetaja matustele vist küll meid usku pöörama, sest kõik laulud olid jumala leidmisest ja jumala juurde minemisest. Peielaud algas söögipalvega. Paneme käed kokku, langetame pea blaa-blaa. Räige ja kohatu. Sedapuhku hoidsin arvamused omale ja üritasin ära taluda.
Esmaspäeva õhtu oli mul vaba. Kuna ma eelnevast sahmimisest juba üsna hingetu olin, siis võtsin rahuliku tubase õhtu. Akna taga ladistas sadada. Panin hulgim küünlaid tuppa põlema. Lugesin Astrid Lindgrenilt "Tjorven, Pootsman ja Moosest" ning "Mio, mu Miot". Tegin paar kannu Milk Oolong teed. Joonistasin ja kuulasin muusikat. Panin omale playlisti järgemööda Aretha Franklinit, Bondi teemalugusid, Louis Armstrongi, James Browni ja nautisin õhtut. Tahan veel!
Eks näis, mis tänane õhtu toob.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar