Viimasel ajal on mitmed meessoost sõbrad-tuttavad võtnud sõna teemal, et see feminismi asi läheb juba liiale. Postitanud FB uudiseid ja arvamusi, toonud üles erinevates vestlustes. Viidanud, et naistel tuleb asju ajada viisakamalt ja sõbralikumalt. Vihjanud, et on kannatlikult kuulatud küll ja nüüd aitab sellest.
Käisin eelmisel nädalal sõpradel külas. Algul rääkisime suhetest, kaalust ja õigusest soovida leida armastust (vs fetishitega peale lendajad). Vestlus läks sealt ahistamise, feminismi ja #metoo peale. Tüüp üritas õigustada ja argumenteerida olukordi meeste vaatenurgast. Rääkida, kuidas on kaks poolt. Kui mees tuleb pealetükkivalt ahistama, jälitama, käperdama, siis ka temal on põhjus ja seda peaks arvestama. Et tüüp, kellel külas olin, küll üritab arvestada naistega, aga eelkõige ta on mees ja seisab omade eest. Paar päeva hiljem tulid sõbrad mulle appi kolima. See tüüp hakkas ühe teise sõbraga rääkima nagu mees-mehega: onju, see naisõigusluse asi läheb juba liiale, naeruväärseks. Otsis liitlasi.
Minul hakkab hirmus. Isegi sõprade jaoks on olulisem kaitsa meeste põlisõigust naisi jälitada, käperdada, ahistada. Kas ka peksta ja vägistada? Ja et nendest teemadest on hakatud avalikult rääkima, on nende jaoks nii hirmutav, et on vaja otsida omavahel liitlasi, kellega koos öelda: "Aitab! Kuulge, naised, me olime head mehed. Kuulasime, talusime ära need jutud teie kogemustest. Aga nüüd sellest teemast aitab. Olge viisakad ja käituge ise paremini."
Millal on muutused tulnud sellega, et inimesed viisakalt ootavad järjekorras ning aeg-ajalt elegantselt sõnastatud fraasidega õrnalt meenutavad, et on probleem?
Naiste ahistamine ja isegi peksmine on Eesti ühiskonnas nii normaalne, et mees-minister ei astu isegi tagasi seejärel, kui ta on avalikult kirjalikult meediale saatnud arvamuse, kus ta kahetseb ühe juhtumi puhul naisepeksmine hukkamõistmist. Justiitsminister! See on minu arvates väga haige!
Ma ei ole tohutu aktivist. Ma peamiselt räägin oma isiklikest ebameeldivatest kogemustest. Näib, et selline käitumine on mitmete minu sõprade jaoks liiga radikaalne. Samas minu jaoks on hirmutav, et ma ei saa toetust isegi oma sõpradelt, sest neil on liiga ebamugav KUULATA lugusid. Kas nendeni ei jõua mõte, et need lood on minu elu. Kui neil on raske kuulata, siis kui ebameeldiv, häiriv, hirmutav, väsitav, vihastav, õudne on minu jaoks selles elada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar