Sigatüügas päikseloojangul. 2017. 50x100 cm, akrüül
Mii 10. sünnipäev oli Harry Potteri teemaline pidu Salmes. Töökaaslane laenas mulle vahva pika satsiseeliku ja pika tumeda paruka. Panin musta pluusi ja tumeda meigi juurde ning läksin peole Bellatrixina.
Pühapäeval käisin Tallinnas. Pärast mitut aastat mõtlemist, jõudsin lõpuks bastionikäikudesse. Huvitav on küll tõdeda, et käisin sisuliselt pargi all kõndimas. Giid rääkis juurde ajaloost, et poolt käikudest on juba EW ajal kasutatud varjendina. Märtsipommitamise aegu 1944 päästis see oma 1000 inimese elu. Nõukaajal oli seal mingi aeg tuumavarjend ning seejärel jäi lagunema. 80ndatel olid seal kolanud-elanud punkarid. Hiljem kolisid sinna kodutud. Huvitav, kas linnamüüril ka mingit jalutamist teha saab. Need käigud, trepid, nurgad on põnevad kolada.
Pühapäeva õhtul käisin Rammsteini kontserdil. Vaatemäng oli võimas. Suht igasse loosse jagus ilutulestikku, leeke või muud võimsat lavastatut. Selle juures muusika oli kvaliteetne. Mul on hea meel, et käisin ja nägin. Algul olime Auliga eespool, ent sealt korralikult lavale ei näinud. Ainult ekraane nägime. Kui soojendusbändidega sai katsetatud, et nii ei saa, läksime tahapoole nõlva peale. Seal õnnestus mingi seltskonnaga jutule saada, kes lasid meid enda ette. Nõlvalt oli korralik vaade kogu lavale. Kontserdi ajal oli pärast väga hea meel, et kõrgemale läksime - nii palju oli, mida vaadata. Just tervikuna. Ööse tulime tagasi Tartu.
Nüüd paar päeva olen teinud remonti. Eile vaatasin õega meie vanu lasteriide kaste läbi. Osa neist asjust ootab nüüd Uuskasutuskeskusse viimist. Aga leidus ka asjalikke asju.
Eile õhtul käisin vaatamas Elektriteatri poolt korraldatud kino: "Tartu video kroonikad". Kohal olid nii doku valmistajad, kui mõned inimesed Tartu video aegadest: Thalia endine omanik ja üks põhilistest Hollywoodi filmidele pealelugemistõlget tegijatest. Mina Thaliasse kino vaatama kunagi ei jõudnud. Samas põnev oli näha sellist meeleolukat katket kunagisest elust. Pärast dokut näidati ära digitaliseeritult kunagise pealelugemisega filmi "Palja relvaga". Filmi kvaliteet oli tänapäeva jaoks üsna raske vaadata, tõlge oli kohati loominguline, aga üldiselt tabav. Seda filmi nägin kunagi ammu mingi 7-8 aastase lapsena Pärnus suvitamas käies. Toona oli see tohutu äge elamus. Kaks õhtut järjest sai Pärnus kinos käidud. Vat see oli alles elu. Selle nimel võis ära kannatada need päeval rannas peesitamised. Isegi, kui ilusaid südakarpe seal rannas polnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar