Kõndimas

Paar päeva tagasi avastasin, et kodus mossitamisega on nädalaga 3 kg juurde tulnud. Ehmatasin ära ja otsustasin, et pean neid asju muutma.

Sama õhtu seadsin sammud õue. Läksin Võru tänava pealt jõeraudtee haru avastama. Mitu aastat olen tahtnud toda lõiku läbi kõndida. Ropka pargis nägin seltskondi diskgolfi mängijaid. Ühed neist viskasid raudtee suunas oma taldrikuid. Mind märgates tegid tegelased sõbralikult pausi sisse ja lasid mul mööda minna. Raudtee ääres betoonpiiretel olid graffitid, ameerika stiilis tekstigraffitid. Raudteeäärne oli mulle küll uus nurk linna nägemiseks. Sisaldas vaateid majadele, aedadele, võsa, tööstushooneid... Minu jaoks huvitav.

Koduteel, Karolvas kõndides, pidas üks auto minu kõrval kinni. Uks tehti lahti ja tuttav asus pärima, mis teen ja mis plaanid on. Mul edasisi plaane polnud ning oli vaba õhtu. Ta viis oma auto koju, ma jalutasin järgi ning läksime Barlovasse. Et mitte ilusat ilma niisama raisata, läksime temaga ka kõndima. Siuke mõnus jalutuskäik taha Tammelinna välja. Lõpuks jäi jutt, et kui uuesti trehvame, siis kõnnime.

Järgmine päev oli tarvis mul korteris käia ja veenäit ära saata. Otsustasin jala minna. Pool tundi üks ots on just siuke hea välja liikuma saamine. Korterisse jõudes mõtlesin, et tahaks veel kõndida. Helistasin Aivile ning kutsusin ta kampa. Otsisin ta Salmest üles, vedasin lauamängu juurest ära ning suundusime Lodjakoja poole. Avastasime sealt uue korraliku kergliiklustee, mis viib ilmselt Jõgeva mnt kergliiklusteele välja.

Ühtlasi kuulsin Aivi muljeid neljapäevast ning linnast leitud seltskonnast. Selgus, et tema oli saanud märksa kehvema vestluskaaslase. Alul oli isegi kannatanud juttu ajada. Peatse aga asendus tüübi jutt põhjaliku vihase porinaga sellest, et tema tuli sõbraga välja ja nüüd sõber teda ignoreerib ning on ennast minuga jutustama unustanud. Sealt edasi õllede lisandudes oli vestluskvaliteet läinud kärmelt allamäge.