Sellest inspireerituna toimub ka Eestis oma versioon aktsioonist “Päev ilma naisteta”
Mina tahan, et:
- Feminism oleks normaalsus
- Palgad oleks avalikud.
- Naiste pingutuste naeruvääristamine ei oleks enam tavaline (praegu uue asja proovimine nõuab topeltjulgust - teha midagi uut, saada hakkama ebaõnnestumistega ning kaitsta ennast ümbritseva suhtumise eest).
- Naistes nähtaks arvamuste, mõtete ja huvidega inimesi, mitte pelgalt ilusat kaupa, mida tarbida.
- Naiste töö oleks samavõrd väärtustatud ja tasustatud, kui meeste töö.
- Tasustamata töö jaguneks võrdsemalt meeste ja naiste vahel.
- Laste kasvatamisel oleks tagatud reaalne võimalus lastehoiuks, paindliku graafikuga tööks, kodukontoriks ning osalise koormusega tööks, et nii mees kui naine mõlemad saaksid teha palgatööd ja ikkagi osa ajast tegeleda lapse kasvatamisega.
- Kui ma käin jalutamas, kõrtsis või muidu toimetan avalikus ruumis, siis mind ei ahistataks ega jälitataks (praegu see on tavaline ja kõrvaltseisjaid ei huvita).
- Mul oleks turvaline ringi liikuda. Näiteks, kui ma õhtul sõbranna poolt koju lähen, siis ta ei paluks mul koju jõudes helistada, et turvaliselt olen kohale jõudnud (praegu avalik sõnum ning suhtumine on, et naine on ise ettevaatamatu ja süüdi, kui keegi teda ründab).
- Tööl seksismi ei aktsepteeritaks. Poleks kollektiivi poole enam pöördumisi, kuidas lapi järgi haaramine on naiste kohustus või ülistamist teises riigis külas käimisel, et seal naistel töölaua taha asja pole ja seal on ikka asjad paigas või kui koosolekut on vaja protokollida, teised osalejad on mehed, siis pannakse mind protokollima, sest naine ju. Praegu on aasta 2017.
Täna naistepäeva puhul tööl mehed laulsid meile. Kõik puha kitarri saatel ja elevusega. Ühtlasi olid valmistanud gaseeritud puuvilju. Tore oli näha nende tegevuses rõõmu. Isegi Onu Heino nalju seekord ei tulnud. Naistepäeva tähistamine ei olnudki piinlik. Selle üle on mul hea meel. Natuke kurb, on küll ka: ei ole halb, on juba ootuste ületamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar