Üks tegus nädalavahetus seljataga.
Esmaspäevast kolmapäevani olin tööl oma valdkonna boss. Kogemus oli positiivsem, kui oodata oskasin. Pidin peamiselt tegelema digijate praktilise koolituse ettevalmistamisega ning selleks tarvilike ülesannete teemal juhendama oma kolleege. Täitsa tore oli nii: tegeleda vahelduseks asjadega, millest ma midagi tean ja oskan. Mul tekkis võimalus rakendada oma roostetama kippuvaid ajurakke.
Laupäeval käisin üle-Eestilisel Naiskodukaitse laskevõistlusel. Isiklikus arvestuses tuli siuke keskmine sportpüstoli tulemus. 26 koht vist oli päris mitmest naisest. Samas lasin kehvemini, kui ringkondlikul võistlusel. Sain võistlusähmi kaasa või miskit, sest keskendumine ei tulnud hästi välja, mis omakorda kajastus tulemustes. Võistkondlikult oli sedapuhku seis kurb. Meie seltskond koosnes valdavalt algajatest laskjatest. Näis, et teised ringkonnad olid asja siiski tõsisemalt võtnud. Korralduslikult läks ka nihu, et naised palusid kohapealt mingit meest appi pikksilma kinnitamiseks ning said vastuseks, et aga ei kinnitugi ju. Noh, tegelt kinnitus küll, aga vat seda saime teada hiljem tagasi Tartus. Ja nii läks püssilaskjatega kurvasti - mis tulemust sealt oodata on, kui püssi reguleerida ei saa.
Täna oli Naiskodukaitse mälestuspäev pidamaks meeles neid naisi, keda küüditati, hukati ja muul viisil represseeriti. Esinesime kooriga surnuaial ning hiljem pidulikul aktusel. Üritus läks hästi ilusalt ning südamlikult. Meie oma kooriliige pidas aktusel kõne. Ta sidus Urbide loo "Imeline laas" sõnu ajaloosündmuste konteksti, mõtiskledes, et need sobivad meenutama Eesti riigi tärkamist, lootusi, vahepealseid õudusi, millele isegi rohi sosistab: "Ei tohi!" ja tänapäevast uut algust kivist linnas, kus lootus ja unistused õitsevad meis endis. Kui me seejärel seda lugu kooriga lausime, siis tulid kuulajatel pisarad silma.
Uuel nädalal uue hooga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar