Haige normaalsuse tootmine

Eelmisel aastal ja talvel oli teemaks autodele ette jalutavad jalakäijad, kes muudkui saavad surma ja on süüdi. Neid järjest lugedes tekkis küsimus, et kas selliste artiklite autorid on süüdimatud või lihtsalt südametunnistuseta inimesed. Kirjutasin postituse valmis, ent siis jäi see mustandina seisma. Vaatasin täna lõpuks seda uuesti.

Jaanuaris ühel hommikul tööle tulles sirvisin lehest uudised üle.Taaskord vaatas sealt vastu järjekordne lugu teemal näe autojuht ajas inimese alla ja jalakäijal isegi oli helkur, aga tegelt oli ta selles ikka süüdi, sest tal olid tumedad riided ja ta läks pimeda ning vihmast uduse ilmaga vales kohas üle tee. Nagu tõsiselt või? Kas linnas on juba vihmase ilmaga üle tee minek keelatud või? Äkki hoopis tumedate riietega kõndimine, nii igaks juhuks? Et kas see on nagu piisav põhjus, et aksepteerida inimese SURNUKS sõitmist?

Detsembris Katrin Aava kirjutas "Kuidas ohvrist saab süüdlane" liikluses. Ta küsis,"kuidas loomulikustatakse meedias olukord, et ülekäigurajal autojuhi tegevuse tõttu kannatada saanud jalakäija jääb lõpuks süüdi?
...
Pressiteated on traditsiooniliselt sõnastatud viisil, kus auto sõidab otsa jalakäijale, kes toimetatakse ära. Tihti lisatakse teatele asjaolud, mis segasid autojuhti, näiteks helkuri puudumine või halb nähtavus. Selline info edastus aga tekitab lugejal seose, nagu oleks helkuri puudumine põhjustanud õnnetuse.
...
Pressiteate koostamisel on ohver vaikiv hääl, tema versiooni juhtunust pole kunagi kuulda. Jalakäija ju toimetatakse ära. Õnnetuse põhjustaja saab seletuskirjas olukorda kirjeldada oma vaatepunktist.
...
Nii jääb kõrvaliseks kõige olulisem asjaolu: autojuhid sõidavad jalakäijatele otsa ülekäigurajal. Samuti annab see avalikkusele selge sõnumi: ülekäigurajal õnnetusse sattunud jalakäijad on üldiselt ise süüdi, kui autojuht neid ei näe. Miks pannakse ebaproportsionaalselt suur vastutus niigi liikluses nõrgemale poolele? See on kõige lihtsam ja odavam viis olukorda lahendada: ise oled süüdi, kui alla jääd.
...
Inimesed, kes osalevad sellisel viisil protsessis sündmuste kirjeldajatena, on empaatilised nende inimeste suhtes, kes olid otsasõitjad. ... Samas on sõnumite loojad vähem kaastundlikud ohvrite suhtes, kuna ei istu vigastatute voodiserval ega osale hukkunute matustel."

Ja see arvamuslugu muutis täpselt mitte midagi. Uuel aastal uue hooga sama iga õnnetuslooga.
Edit. Siin on kevadega toimunud muutus. Väike, aga algus seegi. Nüüd juba kajastatakse autoõnnetuste lugusid nii, et autojuhile jääb alles vähemalt osa vastutusest toimunud õnnetuse eest.

Minu küsimus on jätkuvalt: Miks meedia toodab haiget normaalsust? Kui tegemist on politsei pressiteadete avaldamisega, siis miks nemad toodavad ohver on süüdi suhtumist? See vähendab turvalisust nii liiklemises kui ka elus. See ei ole normaalne. 

2012 sügisel viis politsei naiskodukaitsjatele läbi enesekaitsekursust.  Trennidele eelnes loeng, milles meile räägiti, et ohutuse mõttes oleks naistel mõistlik tänaval liikudes võimalikult ebaatraktiivne välja näha. Juhul, kui ikkagi vägistaja küüsi jäädakse ning ära joosta ei õnnestu, siis kõige mõistlikum oleks vägistamist nautida. Seda rääkis meile politseiametnik tänapäeval ja päriselt.  Näib, et nende seisukohast ikkagi ohver vastutab selle eest, et teda rünnatakse ja naistel oleks mõistlik hoolitseda vägistamisriski maandamise eest. Sel kevadel kuulsin, et Eestis politseinikke on hakatud koolitama teemal, kuidas käituda vägistamisohvritega. Loodetavasti mõne aja pärast enam selliseid loenguid naistele ei peeta.


Lugesin Lundy Bancrofti raamatut "Miks ta seda teeb?" vägivaldsete inimeste mõttemaailmast ja käitumisest. Ühe minu jaoks üllatava asjana oli autor raamatus  kirjutanud sellest, et Freud oli tööd teinud paljude rikaste ja tuntud inimeste tütardega. Ta kuulis üha uuesti lugu sellest, et isad vägistavad oma tütreid. Ta pani selle põhjal kokku oma teooria naiste väärkohtlemise kohta "Hüsteeria etioloogia". Nende samade meeste poolt domineerivas ühiskonnas sai see teooria tugeva hukkamõistu ja naeruvääristamise osaliseks. Sellest jõulisest survest tulenevalt kohendas Freud mõne aasta pärast oma teooria ümber, väites nüüd, et tütred fantaseerivad ise sellest. Edasine on juba ajalugu. Ohvri süüdistamine sai oma aluskivi psühholoogias, mis kestab tänapäevalgi.

Kuidas see ikka veel võimalik on? See ei ole normaalne!