Sügisel ma üks hetk joonistasin paberile, kuhu kaob minu aeg. Seal oli lõpuks ikka väga palju asju. Vaatsin neid tegemisi kriitilise pilguga ning mõtlesin, mis jääb ja mis läheb. Olen teoks teinud selle mõtte, et eelmisel nädalal panin NKK kultuurigrupi juhi ameti maha. Nädalakese olen gruppi, paberimajandust, infot uuele juhile üle andnud ning nüüd viimastel päevadel olen saanud juba kirju, et ära sina selle pärast muretse, ma ise tegelen. See on nii lahe. Päriselt ka tegeleb nüüd erialagrupijuhi kohustustega keegi teine. Päriselt ongi sellega korras. See on nii hea.
Jõulude ja aastavahetuse paiku ma puhkasin, kokku neli nädalat. Kui puhkus läbi sai, oli ikka kurb, et miks nii vähe. Puhkuse alguses sain aru, milline tohutu rõõm,vabadus ja kergendus on teha asju enda järgi - ärgata mulle sobival kellaajal (nii 12 paiku), hommikul uimerdada rahulikult mitu tundi kodus ja teha maistev hommikusöök. Tavalistel tööhommikutel ärkan kuskil 7 ajal, kiirelt kraban olemas olevast midagi süüa ja unistades edasi magamisest tõttan juba kärmelt tööle. Puhkuse ajal mul oli ühtäkki aega sõpradega kokku saada. Mul oli isegi huvi seda teha, mitte vaid teadmine, et näe siukeste ägedate inimestega pole ammu trehvanud.
Detsembris käisin Vilniuses silmaoperatsioonil. Turistisin natuke nii seal kui ka Riia vanalinnas ringi. Oli ilus küll. Ilma prillideta olemine on lihtsalt loomulik. Seda ei märka ning muutuse võlu seisnebki selles tõdemuses - külmade saabumisega pole enam vaja muretseda, et õuest tuppa minnes lähevad prillid uduseks, hommikul pole tarvis esimese asjana otsida prille. Pole teemat, kui vaja prillid korraks või ööks eest ära võtta, siis kuhu need panna et a) need üles leida, b) prillid katki ei läheks. Mul pole enam vaja nägemise teemade peale mõelda ja nendega arvestada. Ja kirgaste talveilmadega seoses tuli meelde, et nüüd peaksin millalgi ostma omale päikseprillid. Põnev värk.
Ei ole prille. Pilt: Malle
"Minu aasta" alla käivatest asjadest tegin puhkuse ajal veel ühe kaltsuvaiba valmis (taaskord kollase ja valgega). Nüüd üks vaip on jäänud teha, siis on minu poolt see projekt valmis. Koosolekuteks ja muidu filmi vaatamise kõrvale olen hakanud omale tavalist peenvillasest haapsalu salli kuduma. See sall on eelmisega võrreldes lihtsam nii materjalilt kui ka lepatriinu mustri poolest. Teen sellest omale ilusa igapäevase salli. Olen mõelnud juba ka seda, et kui vaibad valmis saan, siis järgmisena võiks asuda kirjutuslaua kallale - sellel jätkuvalt mingid kohad, nurgad, vajavad värvi mahavõtmist ning peaksin nuputama välja, mis võiks olla viimistluskiht. Elevust ja mõtteid jagub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar